19. jaanuaril teoks saav ülemaailmne naiste marss juhib tähelepanu naiste õigustega seotud küsimustele. Eestis toimub üritus esimest korda ning selle eesmärk on olla solidaarne naiste ja teiste tõrjutud gruppidega ning näidata, et nende mured ja tulevik on olulised.

Naiste marss 2017. aasta jaanuaris Torontos. Foto Silvia Maresca, Wikimedia Commons (CC BY 2.0)

Naiste marss sai alguse Ameerika Ühendriikides, et avaldada meelt president Donald Trumpi naistevaenulike sõnade ja tegude vastu, mis on mõjutanud naisi nii USAs kui ka väljaspool sealseid riigipiire. 2017. aasta jaanuaris toimunud marss on USA ajaloos suurima osavõtjate arvuga meeleavaldus. Sellega juhiti tähelepanu naiste õigustega seotud probleemidele seoses seadusandluse, töö, immigratsiooni ja reproduktiivtervisega ning ka teistele inimõigusi puudutavatele küsimustele, nagu LGBTIQ teemad ja keskkond. Naiste õiguste küsimustele tähelepanu pööramiseks toimusid 2017. aastal marsid lisaks USAle samal ajal ka paljudes teistes riikides. Kokku osales enam kui kuuesajal marsil rohkem kui seitse miljonit inimest. Tänavu marsitakse esimest korda ka Tallinnas.

Tallinna marsi korraldajad soovivad juhtida tähelepanu naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse küsimustele Eestis ning olla solidaarsed teiste marssijatega üle maailma. Eesti naiste marss seisab maailma eest, kus naised on esindatud meestega võrdselt poliitikas, meedias, akadeemias ja teistel juhtivatel kohtadel. Korraldajate unistus on elada ühiskonnas, kus sugu ei määra töötasu, tööelu kvaliteeti või karjääriperspektiive ja erialavalikuid ning mis on vaba naistevastasest vägivallast, nii seksuaalsest, füüsilisest, vaimsest kui ka virtuaalsest. Neid eesmärke ei ole võimalik saavutada, kui me ei suhtu täie tõsidusega kliimamuutusesse. Kliimamuutuse tagajärgedele ei ole immuunne keegi, kuid kõige enam mõjutavad need haavatavates sihtgruppides inimesi, sealhulgas naisi.

229 keelatud ametit

Sooline ebavõrdsus ja naistevastane vägivald on seotud seksistlike eelarvamuste ja hoiakutega ühiskonnas. Olgugi et sooliseid stereotüüpe luuakse kultuurilises kontekstis, piiravad need meie võimalusi teha vabalt otsuseid ja valikuid, mõjutavad haridus- ja karjääriteed ning toidavad soo alusel toimuvat diskrimineerimist. Olen kuulnud palju, et tänapäeval on kõigil võimalik valida oma eriala ja teha karjääri, kuid lisaks pealtnäha võrdsetele võimalustele tuleb silmas pidada ka kultuurilist ja sotsiaalset konteksti, mis meile erinevaid piiranguid seab. Nii võivad varasemad keelud naisi endiselt negatiivselt mõjutada. Veel vähem kui kümme aastat tagasi oli Eestis naistel seadusega keelatud 229 ameti pidamine, näiteks ei tohtinud nad paigaldada plekk-katuseid, keevitada käsitsi rohkem kui kümne meetri kõrgusel, toota villast riiet, töödelda tubakat, kanepit ja lina, olla madrused, langetada puid jpm. Mõned „keelatud” tööd on nüüdseks kadunud (vedurikütja), teistega seoses ei pane naissugu enam kulmu kergitama (pakikandja), kuid ülejäänud ametites on naine jätkuvalt anomaalia. On endiselt neid, kes ei võta naissoost kaitseväelast tõsiselt, lisaks oleme ju pidanud lugema ohtralt naispoliitikute käekottide ja kleitide kohta.

Seksism on suunatud peamiselt naiste ja tüdrukute vastu ning on seotud ajalooliselt kujunenud ebavõrdsete võimusuhetega meeste ja naiste vahel. Uuringud näitavad, et seksistlik ideoloogia on seotud nii sellega, et naiste poolt ei hääletata valimistel, kui ka laiema vastuseisuga soolise võrdõiguslikkuse edendamisele.[1]

Naiste marss 2017. aasta jaanuaris New Yorgis. Foto: Mathias Wasik, Wikimedia Commons (CC-BY-SA-2.0)

Vägivald ja ahistamine on naiste elu osa

Maailmas on ligikaudu 35% naistest kogenud oma elu jooksul füüsilist või seksuaalset vägivalda, millest enamik on lähisuhtevägivald.[2] 2016. aastal moodustas lähisuhtevägivald Eestis 10,4% kõigist registreeritud kuritegudest ning 39% vägivallakuritegudest. Suurema osa puhul juhtumitest toimus vägivald endiste või praeguste partnerite vahel[3], kuid levinud on ka vanemaealiste pereliikmete kallal vägivallatsemine. Seksuaalne ahistamine on levinud igas valdkonnas ja igal tasandil: 61% naistest, kes töötavad teenindussektoris, ning 75% naistest, kes töötavad kvalifitseeritud töökohtadel või on tippjuhtkonnas, on kannatanud seksuaalse ahistamise all. 20% noortest naistest (vanuses 18–29) on kokku puutunud küberahistamisega.[4]

Sooline ja seksuaalne ahistamine on olnud väga paljude naiste – nagu ka minu – elu osa juba varakult. Liikumine #MeToo näitas, et ahistamist on kogenud ja kogevad jätkuvalt nii koolilapsed kui ka staarid, poemüüjad ja ettekandjad. Soovin, et pidevalt õigustuste otsimise asemel, miks naised on ise nende kuritarvitamises süüdi, mõistetaks, et igaüks meist vastutab oma tegude eest ise. Selle asemel et kultiveerida arusaama, et mehed justkui ei suuda end naiste juuresolekul ohjeldada, on oluline nõuda vastutust mitte kannatajalt, vaid teo toimepanijalt.

Vägivallal on negatiivsed mõjud nii naiste vaimsele, füüsilisele, seksuaalsele kui ka reproduktiivsele tervisele. Ka kübervägivallal on tagajärjed päris inimestele päris maailmas – uuringu kohaselt põhjustab sotsiaalmeedias toimuv ahistamine ning väärkohtlemine stressi, ärevust ja paanikahooge.[5] Me ei tohiks aktsepteerida kunagi seksuaalset ega soolist vägivalda ning tähtis on uskuda naisi, kes julgevad seksuaalkuritegudest raporteerida ja neist avalikult rääkida. Ärgem naergem koos selliste inimestega ega valigem neid, kes suudavad lähisuhtevägivalla kohta vaid labaseid nalju teha, nagu ütles president Kersti Kaljulaid.[6] Just selliste väikeste asjadega – keeldudes seksistlike naljadega leppimast – kutsume esile ühiskondlikku nihet ja muutusi. Seega, järgmine kord, kui trenni- või töökaaslane mõne blondinalja räägib, võib julgelt uurida, mis täpselt on naiste alandamise puhul naljakas.

Mine valima ja vali naine

Naiste marss 2017. aasta jaanuaris Washingtonis. Foto: Mobilus In Mobili, Wikimedia Commons (CC BY-SA 2.0)

Kevadel lähen kindlasti valima, nii riigikogu kui ka Euroopa parlamenti, ja valin naise. Olen valinud naisi alates sellest hetkest, kui sain teadlikuks naiste vähesest esindatusest poliitikas ning mõistsin, kui oluline on, et otsuseid ühiskonna ja seal elavate erineva taustaga inimeste üle teevad mitmekesised kogud. Naiste ja vähemusgruppide esindatus poliitikas on demokraatia legitiimsuse küsimus, meie parlament peab olema meie ühiskonna peegeldus. Ma usun, et mehed võivad teha häid otsuseid ning olla suurepärased riigijuhid, kuid täpselt sama tean ka naiste kohta. Tahan anda oma hääle kandidaadile, kes esindab neid väärtusi, mis on minu jaoks tähtsad, kuid lisaks tahan vähendada soolisi lõhesid poliitikas ning veenduda, et Eesti naised, kes on haritud ja töökad, saaksid kaasa rääkida meie riigi juhtimises. Ma soovin, et minu kodumaa parlament oleks parim võimalik ja sealt tulevad otsused panustaksid kõigi erinevate inimeste heaolusse.

2016. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringu tulemused näitasid, et olgugi et 76% naistest ja 69% meestest peab naiste suuremat esindatust poliitikas oluliseks, et paremini erinevaid huvisid kaitsta, on vaid 8% meestest ja 17% naistest naiskandidaadi poolt hääletanud.[7] Eestis on toodud naiste vähese poliitilise esindatuse põhjustena välja nii valimissüsteemi, soolisi stereotüüpe kui ka erakondade rolli. Suurimateks takistusteks naiste parlamenti jõudmisel on aga pääsemine erakonna juhatusse ja valimisnimekirjadesse.[8] Naisi valides saame erakondadele näidata, et me tahame poliitikas rohkem naisi näha. Muutused tekivad avalikust tellimusest.

Maailma parlamendisaadikutest on IPU andmetel vaid 24% naised.[9] Viimastel valimistel pääses Eestis riigikokku 24 naist. Praegu on Eestis valitsuses rohkem naisi kui kunagi varem – viis viieteistkümnest. Mida arvaksid mehed, kui meie vabariigi sajandal sünnipäeval oleks neid riigikogus vaid 24 ja valitsuses mõned üksikud ning see oleks meie saja aasta parim tulemus? Naiste vähene poliitiline esindatus on hea näide, kuidas pealtnäha võrdsete võimaluste olemasolul on ligipääs ressurssidele tegelikult erinev.

Madal sissetulek terve elu

Naised ja mehed ei ole oma sotsiaalsete rollide poolest paratamatult erinevad, kuid kasvatuse ja sotsialiseerumise kaudu omandavad nad erinevaid oskusi ja neil on erinevad elukogemused. Laste, eakate ja haigete sugulaste eest hoolitsevad endiselt peamiselt naised.[10] See on üks põhjus, miks neil on raskem oma valdkonnas karjääri teha. Lisaks õpivad ja töötavad naised ning mehed Eestis erinevates valdkondades ja sektorites ning naised reeglina nendes, kus palgad on madalamad. Ka juhtide seas, nii avalikus kui ka erasektoris, on väga vähe naisi. Kõik need tegurid mõjutavad soolist palgalõhet, mis on Eestis Euroopa Liidu suurim ehk 26,3%.

Töine sissetulek on valdava osa jaoks peamine või ainuke tuluallikas. Kuna töö eest saadavast tasust sõltuvad ka teised sissetuleku liigid (nt pension, vanema- ja töötuskindlustushüvitis), ei mõjuta see inimeste heaolu ainuüksi tööelu kestel, vaid kogu elukaare ulatuses. Seega taastoodab palkade erinevus üldist ebavõrdsust. Sooline palgalõhe peegeldab naiste ja meeste struktuurset ebavõrdsust ning lahendustega tegelemine peab olema süstemaatiline.

Naiste kogemused annavad meile väärtuslikke teadmisi selle kohta, mida ja kuidas võiks ühiskonnas parendada. Ka uuringud kinnitavad, et naised ja mehed seavad poliitikas sageli erinevaid prioriteete ning naised keskenduvad meestest enam elukvaliteedi ja õiguste küsimustele ning asetavad esikohale hariduse ja tervise teemasid.[11] Kui ma olen väikelapsega kodus olnud, tajun tõenäoliselt paremini vajadust hea lastehoiu järele või lastega emade suunal toimuvat diskrimineerimist, olgugi et seadused seda keelavad. Kui minus hinnatakse vaid minu välimust ja peetakse normaalseks, et igaühel on lubatud minu keha kommenteerida ja katsuda, mõistan hästi, miks on oluline tegeleda ühiskonnas seksistlike hoiakute ning seksuaalvägivalla ja -hariduse küsimustega. See ei tähenda, et naiste panus poleks tähtis ka kõigis teistes valdkondades. Naised ei ole homogeenne grupp ja meie kogemused, huvid ning teadmised on erinevad ja mitmekesised.

Kokkuvõttes seisab naiste marss kogu naiste mitmekesise spektri eest, kuid toetab ka teiste tõrjutud rühmade õigusi. Marsi korraldajad on vastu igasugusele eelarvamuslikkusele ja diskrimineerimisele, mis põhineb soolisel ja seksuaalsel identiteedil, rahvusel, nahavärvil, kodusel keelel, vanusel, erivajadusel või usutunnistusel. Igal inimesel peab olema võimalus elada head elu, kust puuduvad vägivald, diskrimineerimine ja ebaõiglus.

Agnes Einman on üks naiste marsi korraldaja ja feminist, kes on töötanud viimased neli aastat avalikus teenistuses soolise võrdõiguslikkuse edendamisega.

Naiste marss toimub Tallinnas 19. jaanuaril 2019 nagu teised naiste marsid üle maailma. Kogunetakse kell 14.00 Viru väravate juurde ning suundutakse läbi vanalinna Sveta baari Kalamajas. Vaata lähemalt ürituse kodulehelt.

[1] Swim, J. K.; Aikin, K.; Hall, W.; Hunter, B. 1995. Sexism and racism: Old-fashioned and modern prejudices. – Journal of Personality and Social Psychology.
Ugurlu, N. S. 2010. Ambivalent Sexism, Gender, and Major as Predictors of Turkish College Students’ Attitudes Toward Women and Men’s Atypical Educational Choices. – Sex Roles: A Journal of Research.
Sibley, C. G.; Perry, R. 2010. An opposing process model of benevolent sexism. – Sex Roles: A Journal of Research.
[2] Violence against women. – World Health Organization, 29.11.2017.
[3] Kuritegevus Eestis 2016. – Justiitsministeerium, 2017.
[4] Violence against women: an EU-wide survey. – Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, 2015.
[5] Amnesty reveals alarming impact of online abuse against women. – Amnesty International, 20.10.2017.
[6] Eesti Vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidi kõne iseseisvuspäeval Estonia teatri- ja kontserdimajas, 24.02.2017.
[7] Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2016. – Sotsiaalministeerium, november 2016.
[8] Teel tasakaalustatud ühiskonda. Naised ja mehed Eestis II. – Sotsiaalministeerium, 2010.
[9] Women in National Parliaments. – Inter-Parliamentary Union, november 2018.
[10] Gender Equality Index. – European Institute for Gender Equality, 2015.
[11] Volden, C.; Wiseman, A. E.; Wittmer, D. E. 2010. The Legislative Effectiveness of Women in Congress. – Vanderbilt University, Center for the Study of Democratic Institutions.