„Rikutud hing. Viirus”, 115 min. Režissöör ja stsenarist Susanna Šmanjov. Osades Susanna Šmanjov, Helen Kõpp, Merike Roosileht, Heino Kalm, Juhan Rodrik, Andres Renke, Ole Parmas, Toomas Aria.

Kaader filmist

★★★☆☆☆☆☆☆☆

Viimase aastaga on kerkinud ootamatul kombel esiplaanile üks ebatavaline kamp hobinäitlejaid, kelle etteasted on jäänud Eesti filmimaastikul varem märkamata. Kultuuriväljaannetest saab lugeda sellistest fenomenidest nagu „rämpsfilm” ja „nullkultuur”, Kinos Sõprus on kuulutatud välja „Õiglus 2” eriseansid ja HÕFFilt viis film koju isegi publiku lemmiku tiitli. Harrastusnäitlejate koolkond on tõusnud laineharjale ning möödunud suvel uhuti kaldale ka mängufilm „Rikutud hing. Viirus”, kus eesti statistide paremik on taas kenasti esindatud.

Tüütu düstoopia

Me maandume müstilisest megaviirusest laastatud maailma, kus suurem osa rahvastikust on jõudnud kas ära surra või täiesti lolliks minna. Susanna Šmanjov kehastab ellujääjat Rebelle’i, keda kimbutab üks häda teise otsa: kord tuleb tal seista silmitsi libatättelikke ballaade esitava ekskallima kummitusega, järgmise nurga peal ootab teda jällegi arusaamatult tugevas madistamistujus pätikari. Ühel saatuslikul päeval ristub Rebelle’i tee üksi ringieksleva Lunaga (Helen Kõpp) ning naistest saavad õige pea mõtte-, võitlus- ja voodikaaslased. Koos tammutakse tanksaabastes „õigluse” tähe all läbi kümneid metsateid, külastatakse mitut „Teneti” võttepaika ja peetakse maha lugematu arv võidukaid rüselusi kohalike töllmokkadega. Lisaks paistab, et lõviosa filmi eelarvest on kulunud pürotehnika soetamisele, kuna iga olukord päädib ühel või teisel moel leekidega.

Montaažikääre pole „Viirus” teab mis palju näha saanud – pea kahetunnine film jätab korralikult aega, et nina nokkida ja oma elu üle järele mõelda, pannes proovile isegi suurima rämpsfilmifänni kannatuse. Pika kestusaja sisse mahuvad mõned eredamad, kuid valdavalt siiski tuhmid hetked, nagu kolmeminutine usutlus nohust ja viirustest, üks väga lohisev loeng põdrasamblast ning „Õigluse” staari Toomas Ariat sisaldav täiesti ebavajalik intiimstseen, mis söövitab end ilmselt aastateks vaatajate mälusoppidesse. Stsenaariumi nahaalne järjepidevus eirata igasuguseid loogikareegleid on alguses ehk naljakas, kuid keskpaigaks muutub see kurnavaks ja lõpuminutitel juba üpris talumatuks. Nigela helikvaliteediga improvisatoorsete dialoogide ja loo kangelaste lõpmatuna näiva ringituiamise vahel hakkab kogu vaatamiskogemus meenutama kangesti kakukaamera jälgimist.

Šmanjovi elu ja armastus

Filmi „Rikutud hing. Viirus” lakooniline tutvustustekst sedastab, et siduvaks teemaks on „võitlus armastuse ja elu nimel”. Ühes stseenis saavad (linateose firmamärgiks oleva ülima kohmakuse kastmes) lihtsas keeles kaardistatud üllatavalt paljud LGBT-kogukonna mured ja selgub, et ka terve filmi jooksul vältav vastasseis viirushuligaanidega on suuresti võitlus homofoobia vastu. Aiman, et Rakverest pärit transnaist Susanna Šmanjovi pole ühiskond mõistvuse ja heade sõnadega üleliia hellitanud – ehkki „Viiruse” süžee lonkab üle kivide ja kändude, kumab sellest siiski läbi režissööri südamlik soov jutustada lugu, mis ei põikle kõrvale olulistest teemadest, nagu samasooliste armastus, naistevastane vägivald või vähemuste tagakiusamine.

Viiruse siirus

Hoolimata arvukatest kitsaskohtadest tekib kogu sellele kremplile järele mõeldes sees ikkagi magus nostalgiatunne. Need, kes alustasid kinokunstis esimeste sammude tegemist juba lapsepõlves, mäletavad ilmselt samuti neid õhinast võrsunud filmikesi, mis kukkusid alati välja kui ühepajatoit, mille koostisosadeks olid koduste vahenditega loodud eriefektid, täiesti seosetu reaalajas sündiv dialoog ja püüdlused jäljendada telekavas olnud kassahittide meeldejäävaimaid stseene. Iseasi, kas neid kunstitükke oleks passinud filmifestivali kavva ja kinolinale paigutada, aga nendel nädalavahetustel ja koolivaheaegadel toimunud spontaansetel võttepäevadel kogetud siirast koos nokitsemise rõõmu ja piiritust loovusest kannustatud tegemistuhinat on hiljem tulnud ette märksa vähem. 

Selles valguses näib uskumatu, et kuskil saab eksisteerida üks lapsemeelsest usust tulvil mikromaailm, kus võib teha ilma igasuguse pretensioonikuse, koolitatud silma või tehniliste teadmisteta ükskõik mida – peaasi et oleks fun. Ja kui vaataja saab ja tahab filmist „Rikutud hing. Viirus” midagi kaasa võtta, siis ehk just seda.

Elss Raidmets kardab, et kui ta sel aastal ülikooli ära lõpetab, pole tal enda tutvustuseks enam üldse midagi öelda.