„Õiglus 2”, 80 min. Režissöör ja stsenarist Toomas Aria. Osades Toomas Aria, Renke Andres, Helen Kõpp, Jürjo Võsula, Ly Siiman, Merike Värik.

Kaader filmist

★★★★★★★☆☆☆

Kui kõik muu siin ilmas on muutlik, siis kindel saab olla surmas, maksudes ja selles, et Toomas Aria tehtud filmis näeb kõiki Eesti A-kategooria amatöörnäitlejaid humoorikalt hollywoodlikke märuliklišeesid ette mängimas. 

Nagu De Niro ja Pacino ei suuda ära öelda Scorsesega töötamisest, ei pea Toomas Aria eesti hobinäitlejate ega DJ Heiki käest kaks korda küsima, kas viimased oleksid nõus tema uues ja sama suurejoonelises linateoses kaasa lööma. Tulemuseks on humoorikas märulikomöödia, mis paneb vaatajad haarama kinotooli käetugedest ja küsima endalt, kas Eesti õigussüsteemis vintsutatud Ahto suudab pöörata oma elus viimaks uue lehekülje ja jätta maha kriminaalse mineviku või mitu purki oliive suudab üks maffiaboss 75-minutise filmi jooksul ära süüa.

„Õiglus 2” on Aria Productions selle parimas kastmes – pesuehtne kodumaine madinafilm täis pinevaid tulevahetusi, suuri plahvatusi ja tagaajamisstseene, mis panevad pea pööritama nii põnevusest kui ka operaatori väriseva käe tõttu. Filmi režissööri Aria kehastatud peategelane Ahto on kodumaine John McClane – mees, keda ei võta ei ussi-, püssi- ega ka nussirohi. Ahto on suutnud mässida end taas korrumpeerunud politseinike, kättemaksujanuliste mafioosode ning saatuslike naiste tuleohtlikku kolmnurka, kust pääsemiseks tuleb laduda letti kõige jõulisemad rusikalöögid, täpsemad püssilasud ja jamesbondlikumad repliigid. 

Siinkohal tasub üle korrata, et „Õiglus 2” vaatama minnes tuleb jätta kinosaali ukse taha ootused linateose kunstilise või sisulise poole suhtes – tegu on õhinapõhiste entusiastide kätetööga, mille puhul pole lastud end häirida filmikunsti kirjutatud ja kirjutamata reeglitest. Sellist audiovisuaalset punki on kodumaises keeles üsna värskendav vaadata. Kuigi filmi näitlejatöö, süžee ja montaaž on pehmelt öeldes puudulikud, on lõpptulemus selle võrra meelelahutuslikum. Puist dialoogi ja rohmakaid üleminekuid täis šedööver võlub vaatajat just nendesamade puiste kahekõnede ja humoorika montaažiga, mis kogu filmi kontekstis siiski terviku moodustavad.

Režissööri käekiri muutub iga üllitisega selgemaks ja eneseteadlikumaks – Aria teab väga hästi, et ta eesmärk on kinopublikut naerutada, ja sellega on ta taas hakkama saanud.

Kui korra oli hirm, et võrreldes esimese osaga on tehnilise teostuse pealt tehtud progress, siis see hirm osutus suuresti põhjendamatuks. Helikvaliteet on jätkuvalt nii kehv, et tegelaste dialoogist on kohati raske aru saada. Pildikvaliteet on see-eest pisut paremaks muutunud. Teatud kvaliteedistandard linateosel siiski on, eriti kui võrrelda seda teise viimase aja rämpskino üllitise – „Rikutud hing. Viirusega”. Viimatinimetatud filmi režissöör Susanna Šmanjov andis operaatorina ka „Õiglus 2” valmimisse oma panuse. Lisaks teevad teiste hulgas filmis kaasa ka musikaalne multitalent DJ Heiki ja ahjusooja eesliitega tituleeritud Poissmehe-Juhan.

„Õiglus 2” on Toomase aaria ja ood tema lemmikfilmižanrile, mille najal on üles kasvanud terved põlvkonnad. „Õigluse” esimese osa edu peab vist olema ainuke asi, mida selgeltnägijana tuntust kogunud Aria ei suutnud ette näha, kuid mis pakkus talle platvormi, motivatsiooni ja enesekindlust, et vastuvoolu ujumist jätkata. Režissööri käekiri muutub iga üllitisega selgemaks ja eneseteadlikumaks – Aria teab väga hästi, et ta eesmärk on kinopublikut naerutada, ja sellega on ta taas hakkama saanud. Teadlikult või mitte, aga filmis on mitmeid repliike, mille peale rõkkab naerda ühiselt kogu kinosaal. Eelneva tõestuseks on vastvalminud linateos võitnud juba ka Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali publiku lemmiku preemia. Tõe huvides olgu küll öeldud, et selle valis välja robot. Mitte tehisintellekt, kes on vaadanud sadu tunde filme, analüüsinud neid ja valinud selle põhjal välja parima, vaid Lego klotsidest ehitatud liikuvate ratastega robot, mis jäi seisma „Õiglus 2” paberilipiku juures. 

Toomas Aria võib küll olla oma filmioskustelt amatöör, aga ambitsioonidelt on ta tõeline professionaal. Kui veel nädalapäevad tagasi istus Kanye West sealpool lompi oma lähimate kamraadidega Atlanta staadioni ruumides, lihvides viimase hetkeni äsjailmunud uue albumi lugusid, siis ilmselt istus Aria koos oma jüngritega tema Mustamäe korteri montaažiruumis täpselt samamoodi, sest päris valmis saigi see viimase hetkeni poleeritud üllitis alles esilinastusele eelnenud ööl. Sarnaselt hr Westiga ümbritseb ka hr Aria end samas taktis võnkuvate loomekaaslastega, kellega koos uusi kunstiteoseid ilmutada. Selle elavaks tõestuseks on näod, mis korduvad pea kõigis hiljaaegu ilmavalgust näinud eesti amatöörfilmides. Tasub loota, et „Õigluse” frantsiisist kasvab välja midagi sama pikaealist ja epohhi loovat nagu „Kiiretest ja vihastest” ning „Star Warsist”. Lõppematu hulk järjefilme ja spin-off’e, mida vaatama minnes sa juba tead, kuidas asi lõppeb, aga sellegipoolest hindad seda kui väärt meelelahutust.

Kevin Piperalile meeldib filme vaadata ja kirjutada. Igapäevatööna mõtleb ta reklaame välja ja vabal ajal teeb semudega humoorikaid videoprojekte Blanket Forti koosseisus.