„Pariisile ei tule iial lõppu” on intellektuaalne monoloog, mis jutustab ühe sulemehe teekonnast oma esikromaanini. Teoses kõneldakse palju kirjandusloost, jagatakse õpetussõnu noortele kirjutusmasinaomanikele ning ühtlasi tehakse ka kummardus Pariisi ja Ernest Hemingway’ poole.

„Pariisile ei tule iial lõppu”
Enrique Vila-Matas
Tõlkinud Kai Aareleid
Loomingu Raamatukogu 35–38/2014
184 lk

Loo jutustaja – nimetu noormees Hispaaniast – tahab saada kirjanikuks. Näitamaks, et tal on tõsi taga, lahkub ta ahistavast Barcelonast ja võtab kursi vabameelse Pariisi poole. Kohale jõudes selgub aga kurb tõsiasi, et kuulsaks kirjanikuks saamine 1970ndate Prantsusmaal pole sugugi lihtne. Aastakümneid hiljem otsustab ta oma Pariisis veedetud noorusaja kokku võtta, hakates kirjutama „iroonilist tagasivaadet oma Pariisi-aastatele” (lk 79) ja sellele, kuidas ta oma esimest romaani kirjutas.

Kuidas siis alustada kirjanikuteed? Kõigepealt tuleb leida katusekamber, soetada juurde kirjutuslaud ja kirjutusmasin. Kui materiaalselt vajalikud asjad on olemas, tuleb järgmiseks investeerida teadmistesse, sest kirjanik vajab ju suurt lugemust(1). Kolmas asi, millest ei saa kirjanikuameti juures samuti ei üle ega ümber, on kirjutamine ise. Kui minajutustaja keskenduks poole rohkem kirjutamisele endale ja vähem selle üle mõtlemisele, oleks teose jooksul valminud ühe raamatu asemel kaks. Kuid tegu on noore ja ebakindla sulemehega, kes võitleb lisaks laiskusele ka depressiooniga: „Osalt oli mu masendus põhjendatud, sest mul polnud aimugi, mis suunas liikuda või kelleks siin elus saada ja nii edasi. /…/ Olles juhuslikult lugenud raamatut „Pidu sinus eneses” otsustasin, saada kirjanikuks, mis suurendas minu masendust veelgi, kuna mingil põhjusel olin ma tükk aega veendunud, et heaks kirjanikuks saab üksnes siis, kui olla totaalselt masendunud” (lk 24).

Depressiooni all kannatav jutustaja mõjub paratamatult ebausaldusväärselt. Ta peab dialoogi kujuteldavate sõpradega, kohtub ja käib läbi paljude kuulsustega. Kohtumisi on kirjeldatud väga värvikalt ja paljutähenduslikult, jättes mulje, et need on justkui kollasest meediast pärit väljamõeldised. Ebausaldusväärsusest kõneleb ka teksti stiil. Vila-Matas külvab läbi jutustaja teadlikult segadust. „Mulle ei meeldi arusaadava süžeega lood. Sest arusaamine võib olla needus. Ja mittemõistmine võib olla avanev uks” (lk 18). See on omaette eesmärk. „Kas ma olen loeng või romaan? Issand, missugune küsimus. Andestage” (lk 13). Kõlab ratsionaalselt, või mis?

„Pariisile ei tule iial lõppu” illustreerib ka seda näidet, millest üks kirjandusteos koosneb: viidetest teistele tekstidele, nende omavahelistele sidemetele. „Tsitaadid ja kultuurilised vihjed põimitakse imepäraselt teose ülesehitusse ning selle asemel, et ülejäänud tekstiga tüünelt ühineda, põrkavad nad sellega ootamatu laenguga ning neist saab raamatu järjekordne peatükk” (lk 101). Tekst ei pea olema ainult tekst kui selline. Tekst on kõik – kirjandus, film, kunst, mood, fotograafia jne. Teose kirjutamist mõjutab kõik meie ümber.

Ja lõpetuseks, minajutustaja on nimetu ja jääb selliseks teose lõpuni. Miks nii? Aga miks meil on vaja teada tema nime? Ta rüseleb ju kultuuri gigantidega – Walter Benjamini, Roland Barthes’i, Ernest Hemingway’, F. Scott Fitzgeraldi ja teistega. Nende keskel on ta eikeegi. Kirjanikuks saamine sünnib samm sammu haaval, minajutustaja eelistab aga teha suurt hüpet. Seega, värsked sulemehed, ärge unustage Queneau soovitust: „Kirjutage, ärge tehke elus midagi muud peale kirjutamise” (lk 179).

1. Tähelepanuväärselt puudutas sama probleemi Peeter Helme XIV kirjandusseminaril „Lätete pääl” enda ettekandes „Millest elad, kirjanik?”. Kirjaniku toiduks on raamatute lugemine. Ajakiri Looming (9/2013), lk 1295–1297.