Petrone Prindi „Minu”-sarja lugemisvara hulka kuuluv „Minu Stockholm. Vanniga merel” loksub kord aeglasematel, siis jälle kiirematel lainetel, viies nii autori kui ka lugeja peaaegu märkamatult läbi 25 aasta ohutusse sadamasse.

Rita Ahonen
„Minu Stockholm. Vanniga merel”
Petrone Print, 2013
192 lk

Rita Ahonen on püüdnud mahutada möödunud aastal ilmunud 192-leheküljelisse raamatusse veerandsada aastat oma eluolust Stockholmis. Aeg möödub nii raamatus kui ka lugemisel ootamatult kiiresti, sest lugu voolab tänu värvikatele juhtumistele sujuvalt. Ometi tahaks teose lõppedes Oliver Twisti kombel lisa küsida – uudishimu rahuldamiseks jääb sellest 192 leheküljest ikkagi väheks.

Lugu saab alguse 1988. aastal, kui Rita emigreerub koos tütrega Nõukogude Liidust Rootsi, olenemata sellest, et teadis „kogu tõde imperialistlike kiskjate kohta” (lk 13). Ka tore partorgi-onu püüdis Ritat veenda ikkagi jääma, sest tema veendumuse kohaselt „seal juksi oled huntide keskel” (lk 13). Õnneks ootab lennuk sel ühel ja ainsal korral Ritat, kes oleks pidanud läbiotsimise pärast tegelikult maha jääma. Hiljem saame teada, et lennuki ooteaeg venis pikemaks tänu ühele vahvale Rootsi suursaadikule, kes arvab ühes hilisemas Rita eesti keele tunnis, et sobiks hästi sekretäriks, sest tal „on väga pikad jalad” (lk 118).

Elu Rootsis ei lähe sugugi nii lihtsalt: küll tuleb ette probleeme dokumentidega, küll elukohaga, keeleõppega, keele õpetamisega, oma kooli loomisega, kommetega, tõlkimisega. Siiski suudab Rita anda seda edasi läbi positiivsus- ja huumoriprisma ning kõik loksub lõpuks ikkagi paika. Eesti filoloogi haridusega laevakoristajast saab laia ampluaaga keeleõpetaja ja viimaks ka koolirajaja. Sellesse kooli on ta jätnud oma südame.

Rootsi (või peaks ütlema Stockholmi) omapära joonistub välja peaaegu, aga mitte täielikult. Rootslastele omased iseloomujooned tuuakse küll välja (kardavad konflikte, ei suuda otsustada, on natuke naiivsed, vajavad igal pool võrdsust ja sootust, kuid on samal ajal sõbralikud ja abivalmis), kuid vastavaid näiteid võiks olla rohkem. Samas on välja toodud seigad väga humoorikad ja meeldejäävad, võtame kas või olukorra, kus lapsed pannakse kahes rühmas omavahel võistlema, kuid kumbki võistkond ei taha võitjaks tulla. Sellisest võistlusest teada saanud vanemad on aga ääretult pahased, mistõttu edaspidi neid enam ei korraldata. Rital ei jää muud üle kui nentida: „Aga ükskord võidavad nad midagi niikuinii!” (lk 138) Kõige rohkem tunnebki selle teose puhul puudust sügavusest – kõike oleks nagu kirjeldatud, aga samas ei ole ka. Ainuke asi, mida peaaegu üldse ei puudutata, on rootsi keele eripärad (sh nn Stockholmi dialekt), mis võiks ehk lugejale palju rõõmu pakkuda.

Sellel aga, kes tahab Stockholmi avastama minna, tasub kindlasti pöörata rohkem tähelepanu peatükile „Stockholm iga ilmaga” (lk 166–187), sest sinna on autor kogunud kõik paremad paigad, mida tasuks Stockholmis erinevatel aastaaegadel külastada. Mind jääb kummitama jõulu-Stockholm, sest kõrvus hakkab helisema Arne Domnérusi saksofonimeloodia, mis kõlab jõulude ajal peaaegu igas rootsi peres, kui asutakse ühiselt vaatama Tage Danielssoni ja Per Åhlini multifilmi „Lugu Karl-Bertil Jonssoni jõuluõhtust”.

Rita Ahoneni „Minu Stockholm” on helge, naljakas ja kiire lugemine, mis peaks ka kõige Rootsi- (Stockholmi-) kaugemal inimesel muige näole tooma. Teadlikumal lugejal tekib küll ehk küsimusi ja võib-olla ka vastuväiteid, kuid muheda ja realistliku pildi maalib see lainetav lugu sellegipoolest. Kõike on peaaegu parajalt. Ent viimase lehekülje lõppu jõudnuna tahaks siiski veel natuke Rita, Stockholmi ja rootslaste kohta teada saada. Võib-olla õnnestub varsti järge lugeda?