Mitme loomakaitse liikumisega seotud aktivist soovitab ühiskondliku muutuse saavutamiseks luua koalitsioone, olla dialoogis vastaspoolega ja valida hoolikalt narratiive. Mõistet „vegan” kasutab ta just seetõttu haruharva.

Dan Kidby tegevuse tõukejõuks on filosoofiline ja spirituaalne pühendumine vägivallatusele. Kõlab justkui lillelapselikult aga tegemist on mitme olulise organisatsiooni ühe asutajaga: Animal Rebellion, Animal Think Tank ja ka Radical Think Tank.  Viimane kujundas kampaaniad, millele tuginedes ehitati omakorda Extinction Rebellion ehk Vastuhakk Väljasuremisele – massiline keskkonnaliikumine, millel on ainukesena neist ka eestikeelne nimi olemas. Dan on seega strateeg, kes teeb kõik selleks, et üles ehitada liikumisi kliimakriisi leevendamiseks ja ka loomade vabastamiseks.

Eelmisel nädalavahetusel toimunud 7. loomaõiguste konverentsil rääkis Dan koos aktivisti ja kirjaniku Alex Lockwoodiga sellest, kuidas me viimase kümne aasta jooksul järjest rohkem näeme, et kliima- ja ökoloogiline kriis on seotud intensiivse loomapidamise ja kalandusega. Need seosed vaatavad meile vastu teaduskirjandusest, kust pärit infot on kasutanud nii kampaania Veganuary, film „Cowspiracy” kui ka mitmed uued organisatsioonid.

Kuidas see kõik sinu jaoks algas?

Minu teekord algas 2014. aastal tänu väga võimsale meditatsioonikogemusele, mis põhimõtteliselt tõstis mu empaatiataset. Pärast seda süvenesin sellesse, mis toimub loomadega põllumajanduses ja see lihtsalt murdis mu südame. Vaatasin dokumentaalfilmi „Earthlings” ja olin nähtust tõsiselt vapustatud – kogu see teema tundus üle jõu käivat. Mingil hetkel otsustasin, et midagi peab ette võtma, pole mõtet lihtsalt istuda ja kannatada. Hakkasin korraldama kampaaniaid, näiteks Lihavabad esmaspäevad (Meat Free Mondays). Niimoodi sain tuttavaks teiste aktivistidega, mis viis mind omakorda Austraaliasse, kus tegin koostööd sealsete põlisrahvaste kogukondadega, Sea Shepherdi laevale vaalapüügivastast kampaaniat tegema, lautadesse loomi päästma jne. Nägin palju kannatusi ja umbes aastal 2018 jõudsin selleni, et kui ma midagi saavutada tahan, siis peaksin asja tõsiselt võtma ja alustama ise liikumise ehitamist.

Sa ei kasuta mõistet „vegan” kuigi palju. Miks?

Jah, sul on õigus, arvan, et praegu ei peaks seda sõna kasutama, aga kuna see seisukoht on pidevas muutumises, siis võib-olla hakkan uuesti kasutama. On olemas väga palju põhjuseid, miks me peaksime loomatööstusest ja kalandusest eemale liikuma ja minema üle taimsele toidusüsteemile. See on kliimakriisi ja liikide väljasuremise peamine põhjus ning ma arvan, et lähima kümne aasta kõige suuremad poliitikamuutused tulenevad just sellest. Ma olen keskendunud sellele, et kaasata neisse muutustesse ka inimesi, kes ei ole veganlusele kui terviklikule filosoofiale nii pühendunud.

Oled kindlasti kursis, et on neid kriitiliste loomauuringutega tegelejaid, kes leiavad, et see pole loomade õiguste suhtes päris aus – seostada loomse tarbimise lõpetamist just kliimakriisi ja meie endi ellujäämisega?

Ehkki ma arvan, et keskkonnakriisi argument on praegu peamine, räägime loomadest ikkagi kui indiviididest, mitte kui bioloogilisest mitmekesisusest. Kliimamuutus toob kannatusi kaasa nii loomadele kui inimestele. Rääkisime sellest ka oma ettekandes Alexiga, et narratiivid arenevad ajas ja me teame, kuhu tahame nende narratiividega jõuda – inimeste ja loomade võrdsuseni. Aga kuna me tahame, et inimesed jõuaksid arusaamiseni, et peame oma toidusüsteeme muutma, siis on loomade õigustest rohkem rääkida lihtsam olukorras, kus seda arusaama on aktsepteeritud.

Kuidas ikkagi saavutada mastaapseid sotsiaalseid muutusi, mida paljud keskkonnakaitse ja loomade õigustega tegelevad organisatsioonid taotlevad?

Vastaksin sellele nii, et sotsiaalse muutuse saavutamiseks on olemas kaks peamist lähenemist ja need on omavahel sageli vastasseisus. Üks neist on transformatiivne, näeb suurt pilti, usub muutustesse ja lükkab ühiskonda loomse tarbimise lõpetamise poole. Teine lähenemine on astmeline, kus justkui vaadatakse, mis on parajasti status quo. Näiteks, et praegu oleks võimalik saavutada suuremate puuride kasutuselevõtt või oleks võimalik natuke langetada loomsete toodete söömise protsenti jne. Mina isiklikult pooldan transformatiivset lähenemist, sest seda on meil ühiskonnas vaja ja mulle tundub, et Extinction Rebellion ja Animal Rebellion on näidanud, et see on efektiivne mudel. Aga ka näiteks filosoof Gary Francione on juba ammu öelnud, et kui tuled välja kõrgelennulise üleskutsega, siis need astmelised muutused järgnevad loomulikul moel. Näiteks oli meil just kampaania, kus kutsusime 20 kõrgkooli tudengisööklaid üle minema täielikult taimsele toidule. Kõik muidugi ei läinud, aga mõni lisas menüüsse taimse piima, mõni alustas Lihavabade Esmaspäevadega jne.

Kas sulle ei tundu, et oled seotud liiga paljude organisatsioonidega? Pealegi olid ju juba enne sinu aktiivset tegutsemist suured organisatsioonid olemas.

Olidki ja nad teevad head tööd, aga väga raske on oma ideedega sissetöötatud organisatsioonis tegutsema asuda. Siis tuleks muuta nende ülesehitust, strateegiaid, narratiive. Uutel organisatsioonidel on igal oma ülesanded ja ma ei pea enam neis nii palju ise tegema, minu ülesanne on rohkem motiveerimine.

Mis soovitusi sa meie kliimaliikumisele annaksid? Meie Fridays for Future Eesti streigib endiselt igal reedel, aga see teema võiks kuidagi kiiremini edasi liikuda.

Nii huvitav, et sa just seda küsid, sest ma koolitan hetkel Ühendkuningriigis sellist organisatsiooni nagu Youth Climate Swarm. Olen kindel, et muutusi toovad kaasa kõikehõlmavad erinevaid taktikaid kasutavad kampaaniad, mitte üksikud tegevused. Peame koalitsioone looma, olema dialoogis inimestega, kes meiega ei nõustu. Õppida tuleb organisatsioonide juhtimist, kuidas oma energiat suunata just sellisel moel, et sellega kaasneksid tulemused. Organisatsioon peaks teadma, kuidas kujundada kampaaniat näiteks järgmise kuue kuu jooksul, millise konkreetse tulemuse ta tahab saavutada. Eks selleks on vaja kogemust, et kuidas niisugust protsessi juhtida, aga inspiratsiooni leiab ju mitmelt poolt.

Mulle meeldib rääkida Nashville’i tudengiliikumise lugu, mis on osa kodanikuõiguste liikumisest 60ndatel. 20 tudengit tegid istumisstreiki nahavärvil põhineva segregatsiooni vastu tudengite söögikohas. Neid treenis põhjalikult James Lawson, kes oli tuttav Gandhi vägivallatu vastupanuga. Tulemus saavutati mitme kuu pärast ja eks need streikijad said korduvalt peksa, nad visati välja, aga nad tulid jälle tagasi istuma kohta, kus neil ei lubatud olla. Ajapikku liitusid nendega sajad ja tuhanded inimesed, tänu millele terves Nashville’is enam sellist segregatsiooni ei olnud. Ka meil on oluline saada inimesed asjast huvituma ja neid kaasata.

Inimesed saavad juba aru, et loomapidamine ja kalastamine annavad klliimakriisile ja ökosüsteemide kokkuvarisemisele oma panuse, nad on ka järjest rohkem teadlikud terendavast kliimakatastroofist. Nüüd on aeg lõpetada nende probleemide väljatoomine ja keskenduda lahendustele ja visoonile paremast homsest. Sellest lähtuvalt peaksime oma narratiivi muutma. 

Jõulisemalt tuleks rääkida sellest, et nii kliimakriisile kui loomade õiguste küsimusele leidub ühine lahendus – taimsel toidutootmisel seisev ühiskond ja taasmetsistamine (rewilding). Selle lahenduse abil on võimalik vabastada 76% maismaast, mida kasutakse loomade pidamiseks ja lõpetada 2,7 triljoni kala tapmine igal aastal. Saame nii taastada metsade ja ookeani ökosüsteemid, vähendada süsihappegaasi atmosfääris ja vabastada loomad kohutavatest kannatustest.

Kui me seda teeme, siis on nii meil kui teistel loomadel võimalus ellu jääda ja me ostame endale aega, et teha teisi fundamentaalseid muutusi nagu taastuvale energiale üleminek jne.

Loomus ja Eesti Vegan Selts korraldasid rahvusvahelist loomaõiguste konverentsi seitsmendat korda. Kõiki tänavusi ettekandeid saab varsti Loomuse YouTube’i kanalilt ka järele vaadata.