Inimene on igavene kolonisaator – loodusele vastanduja, kelle ees elurikkus taandub. Inimkonna hetkelise vohamise tõttu kannatavad teised taime- ja loomaliigid, kelle olemasolust sõltub ometi ka inimliigi enda edasine saatus.

Hetkest, mil me muutusime ühiskondlikeks olevusteks, on inimene, või täpsemalt Homo sapiens (sest mitmeid teisi inimese liike elas enne meie varajasi liigikaaslasi ja üsna pika aja vältel nendega ka paralleelselt), võtnud enam-vähem kõikjal, kuhu tema areaal ka ei laienenud, justkui kohustuseks allutada loodust – nii loomi, taimi kui ka nende elupaiku – oma tahtele ja kujutlusvõimele. Umbes 70 000 aastat tagasi lahkusid meie otsesed esivanemad, anatoomiliselt modernsed sapiens’id Ida-Aafrikast. Tõsi, see ei olnud ilmselt esimene kord, kui nad väljapoole oma päritolupiirkonda laieneda püüdsid. Antropoloogilised uuringud näitavad, et varaseim migratsioonilaine toimus ligikaudu 100 000 aastat tagasi, kuid lõppes sapiens’ide jaoks edutult. Teiste, võõrastel aladel juba sadu tuhandeid ja miljoneidki aastaid elanud inimliikidega, näiteks neandertallaste või Homo erectus’tega, ei õnnestunud toidu ja maa nimel konkureerida ning oldi sunnitud taanduma tagasi Aafrikasse.

Inimevolutsiooni murdepunkt

Ligi 30 000 aastat hiljem juhtus sapiens’ide arengus midagi, mida võiks nimetada pärisinimese kognitiivseks revolutsiooniks. Peamiselt kõne- ja kommunikatsioonivõime hüppelise arengu tulemusel muutusid meie eellased esmakordselt tõeliselt ühiskondlikeks olevusteks. See nihe võimaldas varajastel sapiens’idel organiseeruda ja hakata tegema koostööd senisest palju kõrgemal tasemel. Inimesed õppisid paremini jahti ja lahinguid pidama, arenesid kõiksugused ellujäämist võimaldavad tehnikad, huntidelt õpitud ajujaht ja lahingukoostöö pakkusid senisega võrreldes tohutuid taktikalisi ja strateegilisi eeliseid jpm. Siiani üsna müstiliste tagamaadega kognitiivse revolutsiooni tulemusel õppisime evolutsiooniliselt ülimalt lühikese ajaga ehitama paate ja seilama meredel, kuduma riideid, viljelema kunsti, rääkima jumalatest jpm. See oli inimevolutsiooni murdepunkt. Ka kogukonnad muutusid suuremaks ja hõimujuhtimine paindlikumaks, sest võrreldes senisega, mil ainus viis suhtlemiseks oli olnud äärmiselt aeganõudev üks ühele intiimsete suhete loomine, sai nüüd võimalikuks hõimustumine ja vendlus uute, sõnade ja uskumustega edasi antud fiktsioonide alusel, mida teised inimese liigid ei tundnud.

Kui varem said migreeruda püüdnud pärisinimeste hõimud endast füüsiliselt palju tugevamate, suuremate ning ka Euroopa jahedama kliimaga tublisti paremini kohanenud neandertallaste hõimudega kohtudes hõlpsasti tagasi löödud, siis nüüd oli sapiens’idel selge eelis – neandertallastel puudus sapiens’idega võrreldav kommunikatsioonivõime, mistõttu olid nende lahingusalgad väiksemad ja taktikad vähem arenenud. Suurematest lihastest polnud kasu, kuna sapiens oli kohanenud mitmemõõtmelisema reaalsusega. Sapiens’id oskasid oma vastaseid ümber piirata, varitsusi korraldada, külast või koopast välja meelitada. Neil olid spetsialiseerunud sõdalased, koostöö, strateegia… Samas kui neandertallased olid lihtsalt neandertallased. Sapiens’ide uus migratsioonilaine oli niisiis tohutult edukas. Sisuliselt kõik teised inimliigid tõrjuti välja ja peagi kadusid nad igaveseks ajalooannaalidesse. Tõsi, on ka ilusam teooria, mis väidab, et päris kõik kokkupõrked teiste inimliikidega ei olnud verised. Väga suure geneetilise sarnasuse tõttu oli mõeldav, et mõned Homo liigid ka ristusid. Teooriale pakuvad tõestust geneetilised uuringud, mis väidavad, et teatud tänapäeva inimeste populatsioonid jagavad ligikaudu 1–5% geenidest neandertallaste või erectus’tega. Ilmselt on tõde kusagil kahe vaate vahel. Kindel on aga see, et teiste inimliikide populatsioonid kadusid.

Tsivilisatsiooni varjukülg

Koos mitte-sapiens’idega kadus aga ka rõhuv enamik Maa megafaunast. Kas teadsite näiteks, et Austraalia oli enne inimese kolonisatsiooni umbes 45 000 aastat tagasi koduks üle kahe meetri pikkustele ja kaks tonni kaaluvatele hiidvombatitele ladinakeelse nimetusega diprotodon’id, kes olid elanud seal segamata üle 1,5 miljoni aasta? Niisamuti elasid Ameerika kontinendil veel 16 000 aastat tagasi mammutid, Ameerika kaamelid, hiidnärilised ja hiidlaiskloomad, kes võisid kasvada kuue meetri pikkusteks ja kaaluda ligi 8000 kg; mõõkhambulised tiigrid ja terve hulk suuri imetajaid, kellest paljude kohta pole meil praegu suurt aimugi. Nad kõik langesid pärisinimese ohvriks. Ameerika kontinent vallutati põhjast lõuna suunal umbes 2000 aastaga. Üle 75% kõikidest suurte imetajate perekondadest pühiti minema. Sealsed loomad ei osanud inimest karta, neil polnud tekkinud inimeste suhtes sarnaseid enesekaitseinstinkte, nagu need olid arenenud Aafrikas ja Aasias inimestega sadu tuhandeid aastaid kõrvuti elanud paksunahalistel, sõralistel ja teistel saakloomadel. Lisaks olid ökoloogiliselt katastroofilise mõjuga varajased alepõllundustehnikad, kui maha põletati terveid metsi, et viljakal pinnasel põlde pidada.

Homo sapiens’iga kadus ka rõhuv enamik Maa megafaunast: Austraalia hiidvombatid, mammutid, Ameerika kaamelid, hiidnärilised, mõõkhambulised tiigrid ja kaheksa tonni kaaluvad hiidlaiskloomad.

Kohalikud ökosüsteemid asendati bioloogiliselt palju liigivaesemate inimsoositud kooslustega, kohalikud loomaliigid söödi ära, asemele toodi kodustatud kitslased, hiljem veislased jne. Sapiens’i kõrglennust alates on koloniseerimisprotsess kujutanud endast vastandumist ülejäänud loodusele. Kuhu tuleb pärisinimene, seal taandub looduslik elurikkus. Mida arenenum on meie põllumajandus-, irrigatsiooni- ja karjapidamistehnoloogia, seda pöördvõrdelisemalt suurema ökoloogilise tagajärjega on see looduslikele kooslustele. Kui kognitiivse revolutsiooni suurimad märgilised ohvrid olid meie perekonnakaaslased Homo’d ning maailma megafauna, siis sellele järgnenud põllumajandusrevolutsiooni, mis võimaldas inimestel jääda paikseks ja luua esimesed püsiasustused ehk linnriigid, ohvriteks olid kasvult küll väiksemad, kuid arvukuselt mastaabi võrra suurem hulk loomi ning tohutu arv taimeliike, mis tembeldati ühel hetkel täiesti omavoliliselt umbrohuks ja kahjureiks. Praeguse postindustriaalse revolutsiooni tagajärjeks on tervete koosluste ning üleüldise bioloogilise mitmekesisuse määratu langus planeedil Maa. Las ma ütlen konkreetselt: meie planeedi loodusrikkuse katastroofiline vähenemine on inimese tsiviliseerumise otsene tulemus.

Elusloodust ühendav elutahe

Milline on siis inimese suhe teiste loomadega? See küsimus tekitab kohe vastandumist. Meie ja nemad. Rõhutan, et teiste loomadega, sest inimene on ju ise ka loom. See pole lihtsalt kõnekäänd või omapärane viis küsimusele läheneda. See on täiesti möödapääsmatu tõsiasi. Sellest hoolimata oleme harjunud mõtlema endast hoopis teistsugustes kategooriates, milleks annab väidetavalt põhjust meie kontseptuaalne mõtlemisvõime, üsna unikaalne suhtumine aega, erakordne kommunikatiivsus või mõni muu omadus. Kuid kas selline vastandumine on tänapäeva kontekstis kasulik ja produktiivne? Nüüdses maailmas, kus meie arenenud majandus, teadus ja tehnokraatlik ellusuhtumine on tekitanud määratu lõhe eluslooduse ja inimese vahele, oleks minu meelest palju mõistlikum rääkida inimeste sarnasustest teiste loomadega. Meie kõigi ühistest tunnustest, vajadustest ja sestap ka eesmärgist planeedil Maa. Usun, et on aeg taasavastada vana ning aduda seeläbi, et meis kõigis – sisalikest paavianide ja donaldtrumpideni – on palju rohkem fundamentaalseid sarnasusi kui erinevusi. Palju rohkem, kui väga paljud meist sapiens’idest tahaksid seda ühel või teisel põhjusel endale tunnistada.

Las ma ütlen konkreetselt: meie planeedi loodusrikkuse katastroofiline vähenemine on inimese tsiviliseerumise otsene tulemus.

Inimtegevus – vaadelduna ülejäänud loodusest mõtteliselt lahus oleva protsessina – liigub looduse arenguga niisiis justkui vastupidises suunas. Asjaolu teeb eriskummaliseks tõsiasi, et kõik, mida me selle protsessi vältel taotlenud oleme, on meie enda heaolu ja püsimajäämine. Äkki oleme mõne fundamentaalse õppetunni ära unustanud? On selge, et keskkonnakriis, mille jalamile, harjale või ehk juba kulminatsioonini (aeg näitab) me nüüdseks jõudnud oleme, on elu või surma küsimus. See ähvardab sõna otseses mõttes neelata planeedil Maa alla elu võimaldavad süsteemid, selle tohutult rikka looduse ning üüratu hulga erinevaid elusolendeid, kes ometigi jagavad ühte ja sama eesmärki – elada! Me kõik vajame puhast elukeskkonda, õhku, päikest, vett, toitu. Teadusliku konsensuse kohaselt pärineme kõik samadest bioloogilistest lätetest ning elu kui nähtus tugineb universaalsetele moraalsetele väärtustele. Meil kõigil on alalhoiuinstinkt ja sisseehitatud eetiline kompass – elada on hea, surra on paha. Need on elu põhiomadused. Kõik organismid pürgivad optimaalsete elutingimuste suunas, pole olemas väljasuremisinstinkti.

Keskendudes inimese lugu jutustades unikaalsete iseärasuste asemel kõikide elusolendite vahelisele fundamentaalsele sarnasusele, mis võiks olla aluseks liikidevahelisele empaatiale, ei saa siiski üle ega ümber ühest iseärasusest: just meie oleme see liik, kes on allutanud ainsana planeedi Maa ressursid, kooslused ja ülejäänud elusolendid enda tahtele. See on missioon, mille järelmiks on globaalne keskkonnakriis. Tõepoolest, irooniline, kas pole? Mida siis sellest järeldada?

Kui mõnele liigile antaks säärane evolutsiooniline eelis, nagu seda kujutas endast sapiens’ides toimunud kognitiivne revolutsioon, kasutaks ilmselt enamik neist seda paljuski sarnaselt ära. Loodus tühja kohta ei salli. Võimalust tagada oma geneetiline üleolek ja forsseerida oma liigikaaslaste head käekäiku teiste liikide ees kasutaksid ilmselt kõik elusolendid. Seega, meie domineerimine pole unikaalsem kui mis tahes liigi või populatsiooni hetkeline vohamine soodsate keskkonnatingimuste tagajärjel. Erakordne on siin ainult mastaap. Aga ka meie liigi vohamine on justnimelt hetkeline, võite selles kindlad olla. Mis aga teeb kooslustest jätkusuutliku süsteemi, on loodusliku tasakaalu printsiip. Mingi populatsiooni või liigi vohamisel hakkavad tööle tagasisidemehhanismid, ammendub ressursibaas, haritava maa mullaviljakus, hapnikutase, saakloomade populatsioon, tekivad resistentsed vormid (näiteks antibiootikumidele resistentsed bakterite kultuurid) vms. Ka meie ei pääse sellest. Ei midagi unikaalset.

Koos on parem

Looduslikud süsteemid toimivad koostöös. See on justkui mingi ühine keel, mida on õppinud miljonite aastatega rääkima kõik Maa ökosüsteemid. Justkui kogu elu kui sellist läbiv kognitiivne revolutsioon. Võime isereguleeruda, jätkusuutlikult areneda ja säilitada tasakaalu ka kõige järsemate keskkonnanihete taustal. See on elu omadus, mis paneb meid otsima hingestatust hiiepuudes, jumalaid jaaguarites, väge mägedes. Kui tahes arenenud ja jätkusuutlikud inimühiskonnad ka meie arvates poleks, on nende komplekssus võrreldes Maa ökosüsteemides täiesti loomulikul viisil väljakujunenud füüsikalis-keemiliste iseregulatsioonimehhanismidega täielik lapsemäng. Ühiskondade haldamise ja koostoimimise ideaalne (sic!) mudel on olnud kõik see aeg meie nina ees – tuleb seda vaid lugema õppida. Nii ka meie pealtnäha unikaalne võime empaatiaks – iseenda teise kingades kujutlemine pole unikaalne. Loodus oma täies hiilguses on empaatia musternäidis. Teiste elusolendite ja neid alalhoidvate süsteemide jätkumine ja koostoime on meie kõigi kollektiivne huvi number üks. Sest teisiti ei saa. Koos on parem kui üksi.

Inimese domineerimine pole unikaalsem kui mis tahes liigi või populatsiooni hetkeline vohamine soodsate keskkonnatingimuste tagajärjel. Erakordne on siin ainult mastaap.

Kokkuvõtteks, adudes, et Maa on meie kõigi kodu, et me kõik oleme siin samadel taotlustel ning et looduse tasakaal on kahtlemata parim näide kooseksisteerimisest piiratud ressurssidega keskkonnas, siis kas ei peaks kõik Maa loomad ja taimed olema inimese koduloomad. Kas me ei peaks suhtuma kõikidesse teistesse, kellega seda fantastilist planeeti jagame, hästi, armastavalt ja nende heaolu silmas pidades? Täpselt nii, nagu me suhtume oma liigikaaslastesse. Selmet tõmmata mõttelisi piirjooni inimese ja looma, looma ja looma või inimese ja inimese vahele, on aeg aru saada, et me ei peagi maailma vallutama. Me ei pea kodustama, me peame kodunema. Vot see oleks juba kognitiivne revolutsioon!

Mattias Turovski on lõpetanud Tallinna Ülikooli keskkonnakorralduse eriala magistriastme. Lõputööd kaitses ta teemadel süvaökoloogiast ning ökoholismi seostest empaatiaga. Praegu loeb Mattias Tallinna Ülikoolis ka keskkonnaeetika ainet. Aastal 2012 asutas ta loodusharidusliku mittetulundusühingu Zoosemu, lisaks on ta alates 2014. aastast loomade eestkoste organisatsiooni Loomus liige ja käesoleva aasta märtsis võeti ta vastu ka erakonna Eestimaa Rohelised volikokku.