Inimese ülimuslikkusse on kerge uskuda, sest seda on toetanud üldine ühiskonnas käibel olev eetiline paradigma. Seesama mõtteviis on lubanud ka loomi masinatena käsitleda. Ma ei ole ainus, kellele tundub hoopis vastupidi – loomade ekspluateerimine on tervikuna ebaeetiline tegevus.

Kadri Taperson. Foto: Annika Lepp

Minu ja mu mõttekaaslaste eetiline norm toetub mitmest asjaolust koosnevale aluspõhjale. Aegade algusest peale on filosoofid loomade ühiskondliku staatuse asjus inimeste südametunnistusele koputanud ja korralik loomaõiguslane teab neid tsitaate peast, aga ükski neist ei saa olla tänapäeval piisavaks argumendiks omaette; oma mõtete toetuseks seevastu küll. Kõige mastaapsem asjaolu on ilmselt keskkonnakaitseline aspekt, tänu millele löövad loomakaitsjatega järjest enam kampa rohelised, looduskaitsjad ja loodusteadlased, sest kas või ühtainust fakti, et loomade pidamiseks või neile sööda varumiseks kasutatakse ühte kolmandikku jäävabast maismaast, on raske ümber lükata. Teadmine, et loomatööstuses mitteosalemine või vähe osalemine – pean silmas veganlust või loomsete toiduainete vähendamist – on pigem tervislik otsus kui ohtlik valik, jõuab ka meie inimeste teadvusesse hoolimata vanema põlvkonna toitumisteadlaste kramplikust vastuseisust. Ja ka neid tuleb mõista; meie kultuuriruumis ei ole osatud juba ajaloolistel põhjustel söömist ja eetikat seostada. Minagi mäletan neid päevi, mil süüa ei olnudki ja eetikast rääkimine tundub seda meenutades kohatu edevusena.

Kõige olulisema osa veendumuse aluspõhjast moodustab kindlasti see, mida loomadest praeguseks teatakse. See, mida etoloogid on teada saanud ja mille nad on kirja pannud, toetab tõsiselt maailma vanimat uurimismeetodit – vaatlust. Loomade olemuse tajumine, teadmine nende vajadustest on enamikule loomade eestkostjatest sama selge kui see, et maakera on ümmargune. Meediatarbijad on viimasel ajal korduvalt kuulnud, et kõik seda ei usu; maakera olevat lapik ja tõestatagu, et see nii ei ole. Teoreetiliselt on nii, et kui ma hakkan koduõuelt astuma, siis jõuan mõne aja pärast tänu sellele, et elan ümmargusel planeedil, samasse kohta tagasi. Loomade rikast siseelu on raskem tõestada. Kõike on raske tõestada, kui tahetakse näha ja uskuda midagi muud.

Baltisaksa soost teadlane Jakob von Uexküll võttis kasutusele mõiste „omailm” (umwelt), mis on organismi omakeskne maailm lähtuvalt eristustest, mida see organism teeb. Erinevat liiki organismidel on samas keskkonnas erinevad liigiomased omailmad. Iga eluvorm kogeb oma elu positsioonilt, mida ei saa teisele vormile üle kanda. See tähendab, et me ei saa kunagi päris täpselt teada, kuidas on olla ämblik või kuidas tunneb ennast hai. Ja see teadmatus võiks meid ju teiste liikidega ümberkäimisel ettevaatlikuks teha; tegelikkuses on aga hoopis vastupidi.

Tegelikult oli palju sellest, mida tänapäevased etoloogid alates 30ndatest teavad ja arendavad, teada juba Charles Darwinile. Teadusfilosoof Thomas Kuhn tsiteerib teda oma raamatus „Teadusrevolutsioonide struktuur” nii: „Sügava arusaamisega kirjutab Darwin oma „Liikide tekkimise” lõpus: „Kuigi ma olen täiesti veendunud selles raamatus esitatud vaadete õigsuses […] ei looda ma mingil juhul veenda kogenud loodusteadlasi, kelle vaim on varustatud arvukate faktidega. […] Aga ma vaatan usaldusega tulevikku, noorte pealekasvavate loodusteadlaste poole, kes on võimelised uurima küsimust erapooletult mõlemast küljest.”” Kuhn kirjutab sealsamas ka teadlaste kaitseks: „Kanda oma lojaalsus ühe paradigma suhtes üle teisele tähendab elada läbi konversioon, mida ei saa peale sundida.”

Loomade olemuse tajumine, teadmine nende vajadustest on enamikule loomade eestkostjatest sama selge kui see, et maakera on ümmargune.

Arvan, et seda konversiooni oleks tänapäeval tarvis tervel ühiskonnal, ja asi ei ole enam ammu selles, mida me loomadest teame, vaid selles, mida me tahame neist teadmistest kasutusele võtta ja mida mitte. 2007. aastal ajakirja Time üheks mõjuvõimsaimaks inimeseks nimetatud ameerika-hollandi etoloog Frans de Waal kirjutab oma tähendusrikka pealkirjaga raamatus „Are We Smart Enough to Know How Smart Animals Are?” järgmist: „Kui me katsume aru saada, millisel vaimsel tasandil tegutsevad teised liigid, siis tegelik väljakutse ei tulene nii palju loomadest, vaid hoopis meist endist. Inimese suhtumised, loovus ja kujutlusvõime on siin määrava tähtsusega.” Waal kirjeldab loomade tajusid, teadmisi, oskusi, tundeid: „Kuuleme uutest uurimustest, et rotid võivad oma otsuseid kahetseda, varesed kasutavad tööriistu, kaheksajalad tunnevad inimesi nägupidi, spetsiaalne närvirakk võimaldab ahvidel õppida üksteise vigadest. Räägime vabalt loomade kultuurist ja empaatiast ja sõprussuhetest. Miski ei ole enam võimatu, ka mitte ratsionaalsus, mida peeti kunagi ainult inimloomusele omaseks.” Waali raamat ilmus eelmisel aastal. Tänavu aprillis ilmus USA loomauurijate Marc Bekoffi ja Jessica Pierce’i raamat „The Animals’ Agenda”, mille autorid ütlevad, et teadus ja see, kuidas inimesed loomi kohtlevad, on sünkroonist väljas. 60ndatest alates on teaduslikud arusaamad sellest, kuidas loomad mõtlevad, teavad ja tunnevad, mõõtmatult kasvanud ning tegelikult võiks oodata loomadesse suhtumises suurt muutust. Ohtralt teaduslikke uurimusi on jõudnud tulemusteni, mis näitavad, et loomad vajavad tunnet, et nad ise kontrollivad oma valikuid ja elu; et nad kannatavad, kui kaotavad enesemääratlusvõimaluse. Uurimused õpitud abitusest näitavad, et loomad, kes pannakse korduvate ja vältimatute stressorite meelevalda (nagu elektrišokid ja siledate külgedega veeanumas edasi-tagasi ujumine), kannatavad psühholoogiliselt ja püüded nende vastumeelsete stiimulite eest põgeneda tekitavad sügava meeleheite. Vangistus, sotsiaalne isolatsioon, krooniline stress, mis on miljonite loomade saatuseks, viivad mõõdetavate muutusteni ajus, sh neuraalse plastilisuse kaotuseni. Vabadusekaotuse mõju on näha ka vaadeldavas käitumises. Vangistatud loomadel on tihti ebanormaalsed stereotüüpsed käitumismustrid, näiteks jääkarud, kes kõnnivad oma territooriumil loomaaias lõputult edasi-tagasi, rotid, kes lõhuvad nagu peitliga oma hambaid obsessiivselt laboripuuride varbu närides, ja lemmikloomadest papagoid, kes omaenda sulgi välja kisuvad. Eelmisel aastal kirjutas soome bioloog Helena Telkänranta oma raamatus „Millaista on olla eläin?” muu hulgas loomade nendest tajudest, mida meil ei ole – ultraviolettnägemisest magnetite tajumiseni. Telkänranta teatab, et hiirte ja rottide hoiatus- ja valuhüüetest on suurem osa ultrahelitasandil, mida inimkõrv ei kuule. Seepärast avavad loomad laborikatsete ajal ainult suu, mis loomkatsete tegijale just väga dramaatilisena ei tundu. Pean ütlema, et see oli mulle uudis ja näriliste ultrahelitasandil häälitsemine on esimesel mõistmisel midagi sellist, mida ma ei olekski väga tahtnud teada.

Eetiline paradigma muutub

Eestkostjaid ajendab oma eesmärkide täitmisel peale faktiliste teadmiste veel tugev sisemine vajadus. Soome filosoof Elisa Aaltola rääkis hiljutistel Helsingis toimunud loomauuringute päevadel, et oletus sellest, et moraal põhineb ratsionaalsel kaalutlusel, on domineerinud nii läänemaade filosoofias tervikuna kui ka loomaeetikas. Praegu on hakatud uskuma, et nii moraalsed väärtused kui ka põhimõtted tuginevad tihtipeale ka mitteratsionaalsetele põhjustele, nagu tunded.

Tunnete olulisusest räägib raamatus „Kõik me tunneme” ka teine akadeemik Andreas Weber: „Juba sajandeid püüab teadus meile selgeks teha, et meie rõõm teistest elusolenditest on sentimentaalne illusioon. […] Ebaõiglaselt, nagu selgub. Sest teadlased avastavad tänapäeval, et just nimelt meie tunded juhivad meid nüüdisaegsete loodusteaduste põhiküsimuste juurde.”

Loomade „keele õppimisse”, neist rohkem teada saamisesse võib suhtuda kahtmoodi. On paljugi sellist, mis on vähemalt teistele imetajatele sama omane kui inimesele ja millest näiteid tuues võib kergesti antropotsentristidelt antropomorfismisüüdistuse saada, aga on palju ka seda, mida me veel ei tea ja ilmselt ei saagi teada.

Asi ei ole enam ammu selles, mida me loomadest teame, vaid selles, mida me tahame neist teadmistest kasutusele võtta ja mida mitte.

Loomade õigustesse puutuvad moraalialased väited on tavaliselt normatiivsed; igale terve mõistusega inimesele peaks hakkama vastu, et tundlikke olendeid koheldakse julmalt, ja sestap räägitaksegi järjest rohkem loomade heaolust, mis on kindlasti tervitatav, aga millest on lihtsam rääkida kui seda reaalsuses korraldada. Kui loomade elus kõiki heaoluaspekte arvestada, jääb loomapidaja kasum saamata. Sellest hoolimata mängivad loomade eestkostjad justkui kahte mängu: soovitavad nii mõnedki loomapidamisviisid lõpetada, aga seni kui see võimalik ei ole, tõsta heaolu nii kõrgele, kui vähegi saab.

Eetilise paradigma muutus tähendab piiri nihutamist. Ka neil, kes nihutamist veendunult meelde tuletavad, on piir erineva koha peal. Mingil määral kahjustame loomi ikka; ehitame, võtame metsa maha, steriliseerime kasse, et nende populatsioon neid endid ega ülejäänud loodust ei kahjustaks jne. Loomaõiguslaste eesmärk on nihutada piir nii kaugele kui võimalik; vähendada kannatusi nii palju kui võimalik. Kui mina arvan, et loomkatseid ei peaks üldse tegema, siis kindlasti on neid, kes usuvad, et mingitel tingimustel ikkagi võib, aga valutult jne.

Oluline on see, et kogu see vanem ja uuem info loomade olemusest jõuaks otsustajateni, valikute tegijateni. Me ei vaja teadusrevolutsiooni, vaid seda, et info oleks argiteadvuse osa ja tänu sellele muutuks eetiline süsteem; loomade ekspluateerimine ei oleks enam norm ja iseenesestmõistetavus. See, et nooremate põlvkondade hulgas on kasvavalt palju eetilisi tarbijaid, et meedia loomadest kas või pealiskaudselt lakkamatult kirjutab, näitab, et eetiline paradigma on muutumas. Kuni selleni, kui ühiskond võtab vastutuse ka teiste liikide eest.

Kadri Taperson on kaitsnud terve elu nii inimesi kui ka loomi neile tehtava ülekohtu eest. Ta on kirjutanud kaks väikest raamatut, asutanud kolm organisatsiooni ning juhib praegu neist ühte, milleks on loomade eestkoste organisatsioon Loomus. Tänu Loomuse tegevusele on Eestis lootust, et keelustatakse metsloomi ekspluateerivad tsirkused ning karusnahakasvandused.