Nutitelefon on kui keha pikendus: see mõõdab samme, tuletab meelde, millal päevad algavad, ja annab märku, kui veresuhkru tase langeb. Ekraaniaeg venib järjest pikemaks, põhjustades hakitud kohalolu ja hingehädasid. Leidub aga ka inimesi, kes on nutitelefonidele selja keeranud. 

Vaatan andmetele otsa: veedan nädala peale telefonis keskeltläbi kaheksateist! tundi; võtan jubina kätte seitsekümmend! korda päevas. Jajah, väga „mõtlemapanev”. Ühe uuringuga on siiski välja selgitatud, et pelgalt teadlikkus ekraaniaega ei vähenda.[1]

Tahaks kontakti päriseluga, aga ekraan nüristab. Tahaks oma hobid uuesti üles leida ja rohkem lugeda. Mida teha? Teavitused on välja lülitatud, ühismeedia rakendused kustutatud. Siin ja praegu on hamba verele ajanud. Mõtlen telefoniga lutsu viskamisest. See tundub aga liialt äärmuslik. Ehk võiks astuda sammukese tagasi ja otsida endale nutifoni asemele totufoni? Telefoni, mille põhiülesanne on helistada – funktsioon, mis on küll vaat et unustusse vajunud, ent millest kõik kunagi alguse sai.

Tahaksin nuputelefoni kasutada küll, aga… Kuidas ma bussiaegu või kaarti vaatan? Kuidas ilmateadet tean, muusikat kuulan ja märkmeid teen? Takso?!

Ometigi liiguvad meie seas inimesed, kes on jäänud iidsete nuppude juurde. Jalutan rannas Hiljaga*, kellel on nupuka kõrval keskkooliaegne nutitelefon – ta kutsub seda õrnalt panniks –, mis saadab teda peamiselt reisidel. Istun maha Pauliga, kellel on ekraaniaja piiramisega raskusi, mistõttu ta soetas endale elegantse klapitelefoni, mida ta vajaduse korral kasutab. Räägin Mariga*, kes on veetnud nutitelefoniga kokku vaid nädalakese. Ta elab perega maal internetiühenduseta kodus ning unistab kolimisest Hispaaniasse, kus lapsed saaksid käia koolis mägedevahelises orus, ja elektrivabast elust. Istun maha Vaimuga, kes otsustas pärast aastaid kestnud sõltuvust sileda ekraani taktiilse nuputelefoni vastu vahetada.

Modell: Karmel Kibena

Ekraanikonks hoiab kinni

Sõltuvus on teema, mis kerkib iseeneslikult pinnale. Kuigi nii mõnedki eksperdid arvavad, et oleme nutisõltuvust üle hinnanud, ei taheta üheski jutuajamises sellega nõustuda. Eriti muretsetakse laste pärast, kes pehme ajuga digiharjumusi loovad.

Vaimu sõnul on tal olnud internetisõltuvus. Üheks põhjuseks peab ta asjaolu, et eestlaslikul kombel ei õpetatud teda lapsena oma tunnetega toime tulema. Nii sai internetist lohutaja, tehnoloogia arenedes oli tal järjest raskem käsi eemale hoida. Sõltuvuslik valu ja mõnu kooslus käib meie vestlusest korduvalt läbi. Kui esiti on mõnutunne skrollides suur, siis kummi venides mõistetakse, et lõpetades võib dopamiini taseme langus olla halvav. Sageli järgneb ka kahetsus raisatud aja pärast. Vaim ütleb, et headel päevadel passis ta nutinetis kaks tundi tühja, kehvematel kaheksa. Ekraani vaatamine võis venida varahommikusse, pöörates vahel terve ülejäänud nädala sassi. Mari nendib nukralt, et on kaotanud nutisõltuvusele mitu sõpra: „Inimesed, kellega oli varem mõnus aega veeta, on pärast nutisõltuvuse tekkimist alalõpmata pilguga ekraanis, mina nendega enam kontakti ei saa.”

Kui esiti on mõnutunne skrollides suur, siis kummi venides mõistetakse, et lõpetades võib dopamiini taseme langus olla halvav. Sageli järgneb ka kahetsus raisatud aja pärast.

Kuigi nuputelefon võib aidata ekraaniaega piirata, ei ole see võluvits. Vaim näeb probleemi kogu nutinetis – vahet ei ole, kas arvutis või telefonis, see on ühtmoodi neelav. Ka Hilja ja Mari kurvastavad, et neil on aeg-ajalt raske arvutist pilku eemale pöörata. Sihitu digimaailmas luusimine kohalolu ja teadlikkust ei tunne. Sellest hoidumiseks kasutab Mari nippi: „Ma hoian meelega kodu internetivaba, et peaksin veebis olemiseks kuskile minema – raamatukokku, kohvikusse, tööle. Siis jõuan kõndimise ajal asjalikkusele häälestuda.” Sedasama hakkas hiljuti tegema ka Vaim.

Paul toob välja, et paljud asjad, mis teda ühismeedias konksu otsas hoiavad, ei ole üldse huvitavad. Ta üritab tasakaalustada totakat sisu digimaailmast väljapoole jäävaga ja kõiketeadva algoritmi pärast ta ei muretse, kuna ülejäänud elu on tal rikkalik.

Haavatavus meelitab ekraani ette

„Õudne on mõelda, et müüd enda andmeid ja tähelepanu, aga samal ajal oled sihtgrupp, kellele midagi müüakse,” raputab Hilja vastikusest pead. Ta toob välja, kui alatu on väsinud, nõrkade ja üksildaste inimeste haavatavuse ärakasutamine. Tundub, et just ühiskonna kõige kaitsetumad grupid on ka tehnoloogia pahupooltele vastuvõtlikumad. Vaimu sõnul  kannatavad kehvemal järjel inimesed tehnoloogia tõttu enim kahju: „Kui oled pidevalt magamata ja stressis, on su tähelepanu absoluutselt purustatud ja nii jääd palju kergemini väljapääsu otsides kinni näiteks TikToki.”
Teisalt tõrjub aga nutiseadmete laialdane levik neid, kes seda tehnoloogiat ei kasuta. Hirm kõrvalejäämise ees teeb ka loobumise järjest keerulisemaks. Samas ei saa kõik endale nutitelefonist lahtiütlemist lubada – aina enam on töökohti, millega kaasneb nutitelefoni iseenesestmõistetavus.

Me ei pea üksi hakkama saama

Individualistlik arusaam, et sõltuvusest peab üksi jagu saama, on puudulik. Paul rõhutab: „Me ei peaks ainult iseendaga tööd tegema. See ei ole sinu süü. Need asjad on disainitud sõltuvust tekitama.” Vaim toob välja, et ta usub sotsiaaldemokraatlikku riiki, mis aitaks oma kodanikke igasuguse sõltuvuse korral. Hilja sõnul peame küll oma vaimse heaolu eest seisma, aga mitte tundma süüd tagasilanguste pärast. Ta märgib, et nuputelefon ei käi kokku kuvandiga meie e-riigist ja eduloost. Jutt läheb range netihügieeniga IT-spetsialistide peale. „Tavainimestele neid teadmisi ei anta. Mind huvitab, kas IT-valdkonnas töötades ei teki vastutust, et neid tööriistu peaks jagama?” viskab Hilja õhku. Paul ja Vaim toonitavad, et tehnoloogiahiidude tegevust tuleks paremini reguleerida ja nad peaksid oma tehnoloogia eest vastutuse võtma. Õhku jääb küsimus, kuidas reguleerida midagi, mis pidevalt muutub.

Nutiseadmete laialdane levik tõrjub neid, kes seda tehnoloogiat ei kasuta. Hirm kõrvalejäämise ees teeb ka loobumise järjest keerulisemaks.

Nutineti piiramisega kaasnevat valu ja riski võtavad kõik vestluskaaslased tõsiselt. Vaim toob välja, et sellega tegelemiseks on vaja kollektiivset tööd ja hoitust, ta rõhutab just füüsilise kontakti olulisust. Teda hoiab ka ühiskonnakriitiline teooria, mida ta nimetab filosoofiliseks kognitiivseks sõpruskonnaks.

Aeglus kui luksus

Nuputelefoniga kaasnev ebamugavus, äraeksimine ja kohatine isolatsioonitunne tasub end kuhjaga ära – seda toovad esile kõik. Vaim seletab mulle kaunilt, kuidas ta näeb hõõrdumispunkte kui võimalust kontaktiks. „Mulle takistused meeldivad, sealt saab sündida uus maailm,” ütleb ta hellalt. „Kui eksin teel Ääsmäele ära, siis pean kõrtsis peatuma ja teed küsima.” Ta jutustab, kuidas ta ükskord rajalt kõrvale kaldus ning Bauhofi klienditeenindajalt suuniseid küsis. Sellest arenes vestlus, mille käigus tuli välja, et Vaimu vanatädi päästis klienditeenindaja sugulase küüditamisest.

Kõik neli nendivad, et nuputelefoni kasutamine on suurendanud märgatavalt sisemist ruumi, võimaldanud aeglust ja kontakti maailmaga. Paul kirjeldab enamikule tuttavat tunnet, kuidas pidev infovoog hoidis alal kohustuste alla mattumist. Nüüd on aga ärevus taandunud ja loomingulisust rohkem. Ka üritustel pole enam mõtet ebamugavuse eest telefoni põgeneda. Ta nägi just teiste nuputelefoni kasutajate pealt, et see on võimalik.

Kui Paul ja Hilja arvavad, et nutitelefonilt mahatulek võiks toimuda rahulikult, siis Vaim peab järsust lõpparve tegemisest tingitud ehmatust õpetlikuks. Mari soovitab nutitelefonist loobujal kasutada ühekordset kõnekaarti, kuna telefonifirmaga seotuks jäädes võivad heade pakkumistega pommitavad kõned nutineti juurde tagasi meelitada. See võib tema sõnul demoraliseerivalt mõjuda, eriti neile, kellesse on sõltuvusmuster sisse tallatud.

Vaatame Hiljaga päikselise vee ääres mängivaid lapsi: „Mulle pakub rahuldust, kui teen samu asju, mida need lapsed teevad – nad lihtsalt loobivad kivisid vette. Kui ma ei ole telefonis, saan tegeleda hästi mõttetute, aga tähendusrikaste asjadega. Tahaksin julgustada inimesi FOMOst ja ebamugavusest üle olema.” Sellega, et nutinett pole normaalsus, mille järgi peab end kohandama, nõustub ka Vaim: „Võib tekkida tunne, et ma kaotan, kui mind pole eri platvormidel. Tegelikult arenevad need oskused sel ajal teistes eluvaldkondades nii märkimisväärselt, et see on absoluutne võit.”

* Nimi on allika palvel muudetud.

[1] Zimmermann, L. 2021. „Your Screen-Time App Is Keeping Track”: Consumers Are Happy to Monitor but Unlikely to Reduce Smartphone Usage. – Journal of the Association for Consumer Research, nr 6 (3).