Kas me tahame elada maailmas, mis juhindub pidevalt soolestikus toimuvast? Kas tähelepanumajanduse punutud kõikehaaravast võrgustikust on võimalik välja murda?

Mis siis, kui Müürileht oleks trükitud klantspaberile, esiküljel figureeriksid sõnad „skandaalne” ja „uskumatu” ning kaanestaarist tehtud fotod ei jätaks fantaasiale palju ruumi? Muu hulgas põrgatasime omavahel just selliseid mõtteid, kui tähelepanumajanduse teemanumber toimetuses arutlemisel oli. Lõpptulemus sai küll nii tehnilistel kui ka eetilistel kaalutlustel paari kraadi jagu pöörasematest ideedest lahjem, ometi Müürilehe kontekstis äratuntavalt teistsugune. Leidub paljast ihu, suunamudijaid, koomiksižanrit ning lõpuks ometi võtab üks kultuuriväljaanne analüüsida ka BSH tegemised.

Kultuuriajakirjandus peaks paiknema kõmulehtedest ja seltskonnakülgedest justkui võimalikult kaugel, skaala teises otsas. Tahaks ju mõelda, et Müürilehes ilmuvad tekstid, mis ka aastaid hiljem lugemist väärivad ja mõtteainet pakuvad. Samas ei saa salata, et tähelepanumajanduse toimimisloogika on ka selles nišis mõju avaldanud. Nii kuulub minu tööülesannete hulka näiteks iga kuu kõige rohkem tähelepanu pälvinud ehk enim klikke saanud lugude ritta sättimine. Samamoodi tuleb järjestada meie kodulehel lugejate heakskiidu saanud artiklid. Sellest statistikast peaks kuidagi aimuma, mida meie lugeja väärtustab, mis teemad talle korda lähevad, kuna oleme ajastu vaimu tabanud ja millal lati alt läbi jooksnud. Ikka räägime vahetevahel viraalseks saamisest ja kui päris aus olla, pole tähelepanumõõdikud üksnes pelk töökohustus – neid numbreid käin ma iseenda artiklite puhul sotsiaalmeedias salaja piilumas. Mu huvi nende vastu võib kohati isegi haiglaseks pidada.

Ometi me ju ei tea lõpuni, mida üks pöidlaikoon täpselt tähendab. Kas sellega antakse märku, et artikkel oli hästi kirjutatud? Et teema läks korda? Et sealt leiti oma mõtetele kinnitust? Või, vastupidi, tutvuti tänuväärselt täiesti uue ja huvitava vaatenurgaga? Et artikli autor on sõber? Et artiklis mainitakse mingit projekti, millega otsapidi seotud ollakse, ning äramärkimise eest tahetakse like’i vastu pakkuda? Või mis siis, kui keegi on pannud pöidla asemel südameikooni – kas see tähendab, et artikkel läks kaks korda rohkem korda? Et see ei puudutanud ainult ratio’t, vaid ka kõige sügavamaid hingekeeli? 

Kui eesmärk on avaldada ajaproovile vastupidavaid tekste, siis reaktsioonipilved ega lugejanumbrid selleks suunda kätte ei näita. Need peegeldavad pigemini esmaseid soolestikureaktsioone. Soolestik on eriti tundlik uuele, võõrale ja esiti arusaamatule. Tihti võib loetuimate lugude all näha toimetamas trolle. Vasakpoolsel mõttel on vaja Eestis lendutõusmiseks paremäärmuslaste abi. Kellegi soolestik peab aktiveeruma, sest viha on tähelepanumajanduses väga kõva valuuta, mida võimendavad omakorda algoritmid.

Soolestikureaktsioonidele andumise patust ei ole puhtad ka ajakirjanikud. Kas EKRE oleks saanud Eestis niivõrd populaarseks, kui nende järjekordset šokeerivat väljaütlemist poleks kõlava pealkirjaga artikliks vormistatud? Ameerikas hakati mõne väljaande toimetuses päris inimeste päris probleemide asemel pingsalt president Donald Trumpi iga säutsu jälgima ja analüüsima. See oli ajakirjanike jaoks mugav ning tekitas lugejate soolestikus pea alati tundlikkust. Aga kas me tahame elada maailmas, mis juhindub pidevalt soolestikus toimuvast? Kas tähelepanumajanduse punutud kõikehaaravast võrgustikust on võimalik välja murda?

Selles numbris saab lugeda näiteks nuputelefoniinimestest, kes on suurendanud helendavast ekraanist loobumisega märgatavalt oma sisemist ruumi ja suunanud oma tagasivõidetud tähelepanu ümbritsevale maailmale. Või kui tahta probleemile süstemaatilisemalt läheneda, siis miks mitte panna päitsed pähe reklaamitööstusele kui tähelepanumajanduse peasponsorile, alustades näiteks sihitud reklaamide keelustamisest. Isiklikult olen otsustanud laikimise asemel hakata rohkem inimestele otse kirjutama. Ütlema oma sõnadega välja, kui miski meeldis või kõnetas. Astuma turvalisest pöial-süda-naerunägu-automatismist ebamugavasse suhtlussituatsiooni. Usun, et ka soolestikureaktsioone ravib kõige paremini inimlik kontakt ja mõistapüüd, kõlagu see nii klišeelikult kui tahes.