Ma sündisin 1982. aasta 11. mai öösel kell 1.30 (ehk veidi üle kolme aasta enne seda, kui Marty esimest korda Doci ajamasinasse istus). 1989. aastal oli mu isa kuus kuud Kanadas komandeeringus ja tõi naastes endaga kaasa ühe paslikult futuristliku välimusega seadeldise, mida meie majapidamises edaspidi lihtsalt „makiks” nimetati. Makiga sai telekast filme lindistada ja pärast uuesti vaadata. Neljandas klassis käisin ma õhtupoolses vahetuses – see tõi endaga kaasa ootamatult sülle kukkunud ennelõunase vaba aja, mis oli vaja sisustada, ning enamasti aitas mind selles Makk. Ma julgen väita, et isegi palju aastaid hiljem PÖFFi programmivaliku tiimi liikmena ei veetnud ma nii palju aega filme vaadates kui neil neljanda klassi õndsatel hommikutel, leides end vahel isegi kooli hilinemas. Ning vast umbes korra nädalas söötsin ma Makki jälle mõne neist kolmest videokassetist, mille peale isa oli kirjutanud hariliku pliiatsiga „TAGASI TULEVIKKU”. Aitäh, isa.

Papsi sõber

„Tagasi tulevikku” idee autor Bob Gale oli parajasti oma vanematel külas ning lehitses papsi koolipõlvest pärit aastaraamatut, kui tema pea kohal süttis kõnealuse linateose algidee pirnike. Ta silmitses akne käes vaevleva isa koolilõpuportreed ning mõtles: „Käinuks ma miskil moel temaga samal ajal samas koolis, huvitav, kas me oleksime sõbrad olnud?” Niisiis, selle asemel et teha film rändamisest eelajaloolisse tundmatusse, otsustasid stsenaristid Bob Gale ja Robert Zemeckis (tuntud ka tandemina „Kaks Bobi” või „Bob ja Bob”) saata ühe Marty-nimelise probleemse teismelise ajas tagasi parajasti nii palju, et ta põrkaks kokku oma vanematega, kui nad olid tiinekad. Edasi on kõik juba ajalugu. Või siis mõni selle alternatiiv…

Ainus, kes 1980. aastate alguses Kahe Bobi stsenaariumi geniaalsuse hoobilt ära tundis, oli toona algaja produtsent Steven Spielberg. Ta oli teinud koos tulevase „Tagasi tulevikku” režissööri, noore ja entusiastliku Robert Zemeckisega parajasti kaks nukralt läbikukkunud filmi (mida keegi nüüdseks enam ei mäleta). Järgmine projekt pidi niisiis otsustama mõlema karjääri edasise tõusu- või langusnurga. Ka filmi võimalikele rahastajatele idee muidugi esmalt ei meeldinud – seda peeti kas liiga naeruväärseks või siis majanduslikult riskantseks. Aga kui Zemeckis mõni aasta hiljem oma filmiga „Kalliskiviromaan” („Romancing the Stone”, 1984) edetabelite tippu kihutas, oli huvilisi finantseerijaid hulgi. Käed suruti lõpuks kuuldavasti tolle aja „Hollywoodi suurimate munadega” stuudiobossi Sid Sheinbergi ehk Universali pealikuga. Too karmi käega mees olevat stsenaariumi küll aktsepteerinud, kuid lisanud memo, et filmi pealkiri on jama ning tema ettepanekul saagu selleks „Kosmosemees Pluutolt” („Spaceman from Pluto”). Spielberg kirjutanud talle vastu: „Sid, täname Sind südamest selle ääretult humoorika memo eest. Saime kõik korralikult naerda.” Spielberg teadis, et stuudioboss on liiga uhke, et tunnistada oma ettepaneku tõsidust. Pärast seda Pluuto ja kosmosemees enam jutuks ei tulnud.

Kui Bob Gale esiti oma papsi diivanil aastaraamatut lappas ja „Tagasi tulevikku” idee peale tuli, ei teadnud ta veel sugugi, kuhu ta teel on (ja kas tal seal ka maanteid tarvis on). Kui tal hiljem filmi pealkirjana „Kosmosemees Pluutolt” asemel „Tagasi tulevikku” läbi suruda õnnestus, ei aimanud ka Zemeckis ega Spielberg, et nad töötavad tulevase kultusfilmi kallal. Kõige vähem oli filmi võtteperioodi alguses asjast aimu muidugi Michael J. Foxil, kes ei olnud tegelikult esimene Marty McFly kehastaja (esimesed viis nädalat üritas Marty rollis kohaneda hoopis tulevane „Pulp Fictioni” narkoärikas Lance ehk näitleja Eric Stoltz). Aga „Tagasi tulevikust” kujunes 1985. aasta ülekaalukalt kõige vaadatum film. Hiljem leidsid selle sündmused, tegelased, repliigid ja rekvisiidid koha popkultuuris. Võib vist väita, et need on seal senini, sest näiteks esimese päriselt hõljuva rula suutsid valmis treida Lexuse leidurid alles käesoleval aastal, sellegi sohiga pooleks. Isegi toonane Ühendriikide president Ronald Reagan, kes filmis humoorika ninanipsu sai, ei pidanud paljuks kasutada ühes oma 1986. aasta kõnes filmi lõpulauset: „Seal, kuhu meie teel oleme, ei ole maanteid tarvis!”

Süütute nälg

Veidi rohkem kui neli aastat enne seda, kui Doc, Marty ja Jennifer tulevikku oma lapsi päästma saabuvad ehk 24. jaanuaril 2011. aastal võtsid Eesti ühed tuntuimad filmifriigid Lauri Kaare ja Timo Diener ette midagi tõeliselt tänuväärset ning korraldasid Tallinnas Coca-Cola Plazas „Tagasi tulevikku” eriseansi. Eestis polnud filmi seni veel suurelt ekraanilt näidatud – süütute nälg selle filmi kinos nägemise järele oli suur. Olin muidugi saalis ja peale minu veel 172 fänni (kontrollisin toimikutest järele). Ma tean, et nad olid fännid, sest umbes kolm sekundit enne igat nalja või süžeepööret kostis publikumist muhelevat mõminat, silmi veel suuremaks punnitades togiti kaaslast: „Great Scott!” Sain seal saalis aru, kui kuradima armastatud see film on, kui massiline on isegi siin mikroskoopilises Eestis „Tagasi tulevikku” fännide kogukond. Need kaks tundi koos kohal viibinud inimestega olid jube ilusad.

Miks see film meile meeldib? Meile meeldib sellest filmist mõelda. Kes millal kuhu läheb? Miks? Mis sellest muutuda võis, mis juba muutus? Mis samal ajal mujal toimub? Mis esimese filmi järgedes samal ajal toimub? See linateos on nii paganama perfektselt läbi põimunud ja samas kõik klapib. Sadu kordi nähtud, aga alati värske. Kui äratuskell DeLoreani armatuurlaual helisema hakkab, siis ma iga kord närveerin, kas Marty ikka jõuab just pikselöögi ajaks kaablini. Võimatu, aga iga kord jõuab. Üldlevinud arvamus on vist, et esimene osa on täiuslik, teised törts tuhmimad. Juba sealt neljanda klassi ajast on minu meeled seda triloogiat tervikuna tunnetanud, seega pole halvemaid ja paremaid peatükke, vaid üks suur tervik oma tugevuste ja nõrkustega.

Aga kohe ette keerav kuupäev 21. oktoober 2015 on see fännide kauaoodatud kuupäev, mil Marty, Doc ja Jennifer „tulevikku” laekuvad, et päästa oma lapsed eesootava ohu käest. Fännid on magusas ootusärevuses. Nii ka mina. Maailmas pole muidugi kõik päris nii läinud, nagu avangardlik „Tagasi tulevikku 2” 1989. aastal ennustas. Aga Kubrick pani „Kosmoseodüsseiaga” ka natuke mööda, nii et me ei pane pahaks. Muide, Elektriteater teeb sel märgilisel päeval kogu triloogiale sügava kummarduse ja kutsub Tartusse maratonile. Mul on pilet olemas. Meelde tulevad neljas klass ja hommikud. Makk. Kellade tiksumine. 1,21 gigavatti. Liibüalased. Einstein. „Damn! I’m late for school!” (Haarab rula, ruttab uksest välja.)

*Teksti tööpealkiri oli „Parim film läbi aegade. Otseses mõttes”.