Kreenholm ei ole pelgalt miljonitest punastest tellistest laotud hoonete kompleks Euroopa Liidu piiril, mis on suundumas oma industriaalsest minevikust postindustriaalsesse tulevikku. Kreenholm on ka omamoodi monument inimtööle ja sellele, kuidas töö mõiste pöörase kiirusega muutub.

Kreenholmi Manufaktuur. Avaldatud Jaanus Miku loal

Sõitsin kunagi rongiga mitu päeva läbi Hiina. Platskaardivagun oli pilgeni hiinlasi täis. Mees kõrvalkoikult, kes palus end kutsuda Jackiks, ütles, et see pole veel midagi. Tõeliselt täis on rongid siis, kui on puhkusepäevad. Neid on hiina töölistel aga enamasti aastas nädala jagu ja kõigil täpselt ühel ajal. Sadadest tuhandetest tehastest stardivad samal ajal sajad miljonid, et jõuda oma kodukülla kuskil sisemaa tolmuses provintsis. Nende inimeste liikumine on kui ulatuslik koreograafia, kujundujujate märg unenägu.

Üks teine Jack, ostukeskkonna Alibaba omanik Jack Ma, rääkis hiljuti, et vaadates, kuhu progress maailma viib, oleks meil vaja oma lapsi olemuslikult hoopis teisiti õpetada. Me isegi ei peaks üritama suunata neid saavutusteni valdkondades, kus robotid on juba praegu ja veelgi kindlamini tulevikus mõõtmatult võimekamad, kui ükski inimene eales olla saaks. Kunagi töötavad vaid robotid, inimesed aga… Jah, mida teevad inimesed kõige selle leitud aja, tühjusega? Ootamatult tulevikku vaatav jutt riigist, kus on püütud aastakümneid just nimelt inimesest masinat teha, et ta siis üheks puhkusenädalaks terve aasta jooksul vabadusse lasta, ummistama riiklikke raudteevõrke.

Kunagi see Jack Ma ennustatud tulevik küll saabub, aga mitte lähiajal. Robotid ja algoritmid pole meilt veel kogu inimkätega tehtavat tööd üle võtnud. Kujutlegem nüüd neid sadu miljoneid hiina töölisi. Kujutlegem neid nagu iseennast. Kujutlegem nende liikumist läbi linnade, läbi terve riigi, seda mikrotasandi kaose ja makrotasandi korra sulandumist üheks hiiglaslikuks kunstiliseks kujundiks. Need sajad miljonid hiina töölised mõjuvad nagu märk, nagu oomen. Me võime näha selles inimvoolus nostalgilist vaadet olevikule kaugest tulevikust, kus inimese tööd enam ei vajata. Võime näha oomenit, kuidas tulevikus tunglevad inimesed hoopis millegi muu, mitte töö nimel. Aga kujund töötab. Ja just niimoodi, ringiga Kagu-Aasia kaudu jõuangi ma Narva jõe äärse Kreenholmi vabrikuni.

Ketrusvabriku kaja

Ka Kreenholm on selline oomen. Masinad ei huuga. Kangameetrid ei voola. Inimesi ei ole, nad ei astu hommikul väravast sisse ega oota punaval õhtul peatuses kodubussi. Inimeste asemel on tühjus, järelkaja. Kreenholm seisab vaikuses, kuid see vaikus on täis tähendusi ja eelkõige energiat. Just seda energiat vormida ja nähtavaks teha installatiivne lavastus „Oomen” püüabki.

Kreenholm ei ole „Oomenile” pelgalt sobiv mängupaik. See ei ole ka lihtsalt Ida-Virumaad eksotiseeriva pilguga imetlev teos. „Oomen” üritab minna kaugemale, mõtestada just nimelt Kreenholmi, siinset tööd ja töö kui praeguse maailma keskse mõiste muutumist üleilmsete jõudude keeristormis. Kreenholmis on tööd tehtud poolteist sajandit, selle järelkaja on õhus tunda ning nii on ta „Oomenile” täpselt õige kõlakast. See installatiivne rännak proovib näha nende vabrikumüüride üksinduses meie postindustriaalse ajastu kujundit. Mängivad näitlejad, aga mängivad ka müürid ise, täis jõulist orgaanikat. Progress, see ühtede ihaluse ja teiste põlguse objekt, on liikunud siit Narva alt edasi Kagu-Aasiasse. Mis jäi temast Kreenholmi maha? Mis jääb maha meist, kui progress kord üle meiegi püüdluste õite puhub ja need kaduvikku heidab? Kreenholm, nagu ta seal vaikuses seisab, on kui bussipeatuse asfaldiporist juhuslikult leitud flopiketas, karjatus minevikust ning su enda tuleviku ja kunagise vaikse kadumise oomen – ajus plahvatav ajarännak, oleviku arheoloogia.

Ruumipoeetiline rännak „Oomen” Narva Kreenholmi Manufaktuuris põhineb avangardpoeedi Aleksei Gastevi teosel „Töölislöögi poeesia”. Gastev sai sotsialistlikul Venemaal tuntuks kui teoreetik ja praktik, kelle huvi ja siht oli parandada tööliste efektiivsust vabrikutes. Tema tekstid on kui poeetilised plahvatused. 5.–7. oktoobril võtavad need viiel korral Kreenholmi müüride vahel installatiivse vormi.

Laur Kaunissaare (snd 1982) on dramaturg teatris NO99 ning on varem olnud dramaturg Kanuti Gildi SAALis ja Tallinna Linnateatris. Lisaks koordineeris Kaunissaare 2011. aasta kultuuripealinna Tallinna interdistsiplinaarsete projektide programmi ning oli tänavu valminud žanriülese suurteose „Saja lugu” dramaturg.