Jarmo Reha on vabakutseline lavastaja ja näitleja, kes töötas varem teatris NO99. Hiljuti võis näha ka tema rolli filmis „Portugal”. Olles huvitatud installatiivsest ruumist ja füüsilisest poeesiast lavastas ta Narvas EV100 programmi kuuluva ruumipoeetilise rännaku „Oomen”, mis esietendub 5. oktoobril.

Jarmo Reha autoportree

Lavastus „Oomen” pidi esialgu etenduma kevadel. Mis väljakutsed teid Kreenholmis tabasid, et see sügisesse lükkus?
Endised mastaapsed tehasehooned hülgavad reeglina ka oma infrastruktuuri. Kuna voolu toomine etenduspaika osutus oodatust kulukamaks ja keerulisemaks, ei olnud enam kindlust, et pakkuda publikule seda, mida „Oomeni” tegijad soovisid. Nüüd saame tänu Tartu Uuele Teatrile, kes suvel Joala etendusega n-ö vao sisse kündis, kindlad olla, et tehnilisi ootamatusi ei tule.

Millest tekkis mõte viia kokku Gastevi poeesia ja tühjalt seisvad Kreenholmi vabrikud?
Aleksei Gastevi tekst on imbunud läbi tohutust jõust, mis on vormunud tehasehoonete vahel. Gastev oli küll intelligent, kuid töötas siiski õlg õla kõrval „töölisklassiga”. Tema teksti sisu heegeldub kokku, kasutades „töist keelt”, ning fantaasia läks lendu, et otsida kohta, kus see saaks taas ellu ärgata. Seda, kuhu Gastevi sisemine tung „Oomeni” viib, saab tulla kohapeale vaatama.

Mis oli sulle lavastajana suurim väljakutse?
Võttes esimest korda ette lavastamise ja ka suure mastaabi, ehitub protsessi struktuur teisiti kui näitlejana töötades. Psühholoogiliselt on loomeprotsess sarnane, kuid mosaiigi ladumine nullist, mõtestades iga väikseimat detaili, vajab enda tajude avardamist kõigis suundades. Kaks korda mõtle läbi, üks kord monteeri. Finesside loomine toimub alati ühises koostöös ja seda meil siis Kreenholmis.

Etendust „Kremli ööbikud” Jaak Joalast saatis oodatult publikumenu. Kas loodate ka kohaliku publiku osavõttu poeetilisest rännakust?
Loodame kindlasti. Meie lavastus on kakskeelne. Ruumis kõneldakse eesti keelt, kuid venekeelne publik saab kuulda nii Gastevi kui ka Aare Pilve kirjutatud teksti klappidest sünkroontõlke vahendusel. Küll mainiks, et vormilt, sisult ja kunstiliselt ülesehituselt erineme „Kremli ööbikutest”. Meie eesmärk on viia inimesed kujundi sisse, et seista pärast pinnal, kus tähendused on muutunud.

Kas sulle meeldivad nn psühhogeograafilised teosed, kus kirjutaja segab kokku erinevaid aegruume?
Ajast ja ruumist rääkides köidab mind selle tähenduse muutumine kas siis ratsionaalse käsitluse või emotsionaalse suhte teisenemise kaudu. Pean selles kategoorias huvitavaimaks László Krasznahorkaid.

Kui „Oomen” leiab aset mineviku varemetes, siis kuidas sa kujutad ette tuleviku varemeid?
Olen viimasel ajal selle peale omajagu mõelnud ja seda lähedaste inimestega arutanud, eriti nüüd, mil tundub, et kultuur on sisenemas maailmas eneseotsingusse. Nimetaksin praegust aega uusrenessansiks. Taas on periood, kus me vaatame mineviku poole, kombineerides kõiki ideid, ning tulevikku, et omandada võimalikult palju teadmisi. Seekord ei looda aga inimese järgi ideaalset maailma, et tagada kooskõla Jumalaga, vaid aetakse taga esikohta individualistlikus hedonismis. Arheoloogidele jääb tulevikus väljakaevamiseks kiht „kõiksust”, mida on väga keeruline mõtestada. Loodan, et kõrbestunud suurlinnad jäävad fantaasiaraamatutesse.

Millist lavastust sooviksid järgmisena teha? Kas näed potentsiaali veel millegi sarnase lavastamiseks?
Lavastamise teele käänates on hakanud mind pealisülesandena kandma vajaduspõhisus. Seda, kas monumentaalkunst ja inimeste kokkuviimine kõnelevate keskkondadega leiab vajadust, saab näha. Küll on idanemas uued mõtted. Kui „Oomen” sai algimpulsi sotsiaalsetest lõhenemistest, siis järgmised ettevõtmised jõuavad oma vormini samuti idee kõnetavuse rakursist lähtudes.

Vaata lisainfot etenduse kodulehelt.