Katse „Bergi” kokkuvõtvalt või lühidalt iseloomustada on määratud juba eos läbi kukkuma, sest tegemist on pigem deliirse meditatsiooni kui romaaniga selle sõna harjumuspärases tähenduses.

Ann Quin „Berg”
Tõlkinud Aet Varik, toimetanud Katrin Kern, kujundanud Asko Künnap
Salv, 2024
150 lk

Kui Ann Quini eksperimentaalne esikromaan „Berg” 1964. aastal Inglismaal ilmus, tõi see Quinile rohkelt tähelepanu ja tunnustust ning võimaldas tal loobuda senisest päevatööst sekretärina ja pühenduda mõneks ajaks kirjatööle ja reisimisele. Ent pea kümme aastat pärast autori surma langes raamat mitmeks kümnendiks poolunustusse, kust eksperimentaalkirjanduse austajad seda 21. sajandi alguses arheoloogilise täpsusega taas välja kaevama asusid. Nüüd on „Berg” ilmunud Aet Variku tõlkes ka eesti keeles ning see avangardiklassikasse kuuluv teos peaks olema iga endast lugupidava eksperimentaalsema kirjanduse huvilise tänavuses lugemisnimekirjas.

Palavikuline teadvuse vool

Katse „Bergi” kokkuvõtvalt või lühidalt iseloomustada on määratud juba eos läbi kukkuma, sest tegemist on pigem deliirse meditatsiooni kui romaaniga selle sõna harjumuspärases tähenduses. Kui aga siiski üritada seda lugemiskogemust kuidagi (pool)koherentselt edasi anda, võiks seda iseloomustada kui palavikulist sprinti otse raamatu nimitegelase oidipaalsete komplekside keskpunkti.

„Mees nimega Berg, kes oli uueks nimeks võtnud Greb, saabus mereäärsesse linna kavatsusega tappa oma isa…” seisab raamatu avaridadel, millest õhkuv vahetu ja tumeda irooniaga vürtsitatud toon jääb läbima kogu teost, keerates loole iga järgneva ja üha kummalisema peatükiga vinti aina peale, kuniks see jõuab peaaegu tragikoomilise lõpplahenduseni.

Katse „Bergi” kokkuvõtvalt või lühidalt iseloomustada on määratud juba eos läbi kukkuma, sest tegemist on pigem deliirse meditatsiooni kui romaaniga selle sõna harjumuspärases tähenduses.

Raamatu peategelane Berg, varustatud kavala varjunime ja kohvritäie parukatega, saabub hooajavälisel ajal mereäärsesse Inglise kuurortlinna ning üürib pansionaadis toa, mille seina taga on kööktuba, kus elab tema isa oma noorema armukese Judithiga. Kuivõrd isa hülgas Bergi ja ta ema juba esimese varajases lapsepõlves, ei ole Berg seenioril aimugi, et uus naaber on tema enda lihane poeg, kes on otsustanud maksta kätte pere mahajätmise ja vaesusesse määramise eest. Lugu hakkab hargnema noorema Bergi teadvuse voolu kaootilises rütmis, kus paranoiliste mõttelõngade ja tähelepanekute vahele on pikitud tema noorpõlvemälestusi ning fragmente ema sõnavõttudest ja kirjadest.

Painatuna eesseisvast mõrvast, iseenda suutmatusest seda täide viia ning aina segasematest tunnetest isa ja ta armukese Judithi vastu hakkab Bergi habras psüühika aina rohkem äärtest narmendama. Seda kiirlaskumist mööda allakäiguspiraali võimendab ka Bergi üha süvenev võõrandumise ja sotsiaalse kuulumatuse tunne, mis lisab psühhoanalüütilisele õudusunenäole ka sotsiaalkriitilise mõõtme. Oma üksindust, süütunnet ja arglikkust püüab Berg leevendada alkoholiga, mis omakorda lükkab palavikulise teadvuse voolu täiskäigule ja hägustab narratiivi veelgi. Quin on suutnud edastada peategelase tormilist siseelu nii aistinguliselt ja intiimselt, et see ei jäta lugejale erilist hingamisruumi, sundides teda peategelasele kohati lausa ebamugavalt lähedalt otsa vaatama.

Kui pärast mitmeid ahastuses veedetud päevi saabub raamatus Bergi jaoks murranguline hetk, ei too see siiski endaga kaasa loodetud vabanemist. Lugu võtab hoopis süngelt koomilise pöörde ning järgnevad episoodid, kus Berg peab üht kummalist ja õõvastavat kompsu mööda unist linna ringi tarima, kuniks ta jätab selle viimaks rongijaama pagasiruumi. Kui Berg siis rongijaamast pansionaati naaseb, ootab teda ees kiri, mis paneb jäädava põntsu tema reaalsustajule ning seab kõik seni kogetu küsimärgi alla. Kättemaks, mida Berg ihus, pöördub isalt poja vastu tagasi.

Quin on suutnud edastada peategelase tormilist siseelu nii aistinguliselt ja intiimselt, et see ei jäta lugejale erilist hingamisruumi

Raamatu viimased peatükid hägustavad piiri reaalsuse ja hallutsinatsioonide vahel veelgi, nii et järje pidamiseks tuleb lugejal rakendada oma täit tähelepanuvõimet, kuid isegi siis on tegelikkuse eristamine kujutluspiltidest pea võimatu. Berg pääseb mitmel korral napilt isa ja tema sõprade vihasest kättemaksust, muu hulgas tänu viimase armukese Judithi abile. Uskudes, et isa on lõpuks alistatud, võtab Berg üle tema rolli Judithi elus. Paarike seab end sisse Berg seeniori ja Judithi kodanlikult sisustatud toakeses, ent idüll ei saa kaua kesta, sest ilmneb, et kõrvaltuppa on sisse kolimas uus naaber – mees, kes sarnaneb kahtlustäratavalt Bergi isaga. Narratiiv jõuab teose lõpus ringiga niisiis tagasi alguspunkti, kättemaksuiha ja raev hakkavad hetkeks näiliselt rahunenud pealispinna all taas pulbitsema, seekord on aga isa ja poja rollid vahetunud. Ja siis lugu lõppeb – oodatud vabanemist ei saabu, karussell alustab sõitu otsast peale.

Rusuv mõõtmatus

Kuigi lugeja on aheldatud kogu teose vältel Bergi aina hõredamaks kuluva teadvuse külge, on Quin suutnud manada raamatus samal ajal ilmekalt esile talvemasendusse vajunud kuurortlinna, nii et sellest saab justkui üks teose kõrvaltegelastest. Linna soolane ja külm mereõhk on teravaks kontrastiks Bergi palavikulisele sisemaailmale, ent palju leevendust see lugejale siiski ei paku. Kui peategelase psüühika on lämmatav ja klaustrofoobne, siis välismaailm on raamatus rusuv just oma tühjuse ja mõõtmatusega. Kirjeldused hooajavälise kuurortlinna elust, selle asukatest ja seal valitsevast klassilisest ebavõrdsusest lisavad romaanile sotsiaalkriitilise dimensiooni, mis ulatub väljapoole peategelase sisemaailma piire.

Paranoia, ängi ja obsessiivse seksuaalse frustratsiooni kõrval pakub „Berg” siiski ka omajagu koomilisi ja absurdseid – ja koomiliselt absurdseid – vaheseikasid, mis nii leevendavad kui ka süvendavad õõva, mida Quin lugejas loo hargnedes nii meisterlikult äratab. See, et lühikesse, siinses väljaandes vaid 150-leheküljelisse raamatusse on mahutatud nii lai amplituud ühe inimese siseelulisi läbielamisi, on kahtlemata märkimisväärne kirjanduslik saavutus. Berg on karakterina ühtaegu nii kaastunnet kui ka vastikust esilekutsuv, ambivalentne nagu inimkogemus ise. Kuigi psühhoanalüüs oli raamatu ilmumisajal populaarsuse haripunktis, ei mõju „Berg” siiski üksikindiviidi sisemaailma freudistliku ja kliinilise lahkamisena, vaid on pigem sensoorne ja poeetiline sissevaade fragmenteeritud psüühikasse, kus allasurutud ihade ja komplekside kõrval on inimese kujunemises samaväärselt oluline roll ka klassisuhetel ja sotsiaalmajanduslikul kontekstil laiemalt.

Linna soolane ja külm mereõhk on teravaks kontrastiks Bergi palavikulisele sisemaailmale, ent palju leevendust see lugejale siiski ei paku.

Eraldi tasub edastada kiidusõnad tõlkijale Aet Varikule, kes on teinud kahtlemata väga keerulise algtekstiga head tööd. Raamatu fragmenteeritud laused, pidev mineviku ja oleviku vaheldamine ning keeleline intensiivsus on pandud eesti keelde täiesti loomulikult ja usutavalt, mistõttu on säilinud raamatu unenäoline ja reaalsuse piirimail rändav mõõde.

„Berg” on raamat, mis nõuab lugejalt julgust lasta end loo vooluga kaasa viia ja nõusolekut anda ära osa oma kontrollist. Segadustunnet, mis lugemisel paratamatult varem või hiljem tekib, ei tasu tõrjuda või vältida, see on osa aistingulisest buketist, mida teos pakub, ning võib lõpuks mõjuda suisa virgutavalt. Raamatu tagakaanel seisab, et teoses esitletud maailm mõjub kui miski, mille oleksid võinud koos luua David Lynch ja Virginia Woolf, ning see kirjeldus pädeb täielikult. See on sürreaalne ja samas ootamatult tabav jäädvustus võõrandumisest, sisemistest heitlustest ja vaimse tervise kriisist, mis ei kutsu lugejat üles andma hinnanguid ega ürita lugeda moraali, vaid keskendub ennekõike loo sensoorsele dimensioonile. See on kohati ebamugav, lausa ülestimuleeriv lugemine, millele võiks siiski anda võimaluse igaüks, kes vähegi naudib piire kompivat kunsti.

Diana Koit uurib kultuuri ja paitab koeri.