„Victoria” (2016–…). Autorid Daisy Goodwin, Guy Andrews, osades Jenna Coleman, Tom Hughes, Peter Bowles, Catherine Flemming jt.

Victoriat kehastav Jenna Coleman koos prints Alberti osatäitja Tom Hughesiga. Kaader sarjast

Inimesed suunavad pilgu üha enam tuleviku poole, oodates innovatsiooni, suurt uut õitsengut, revolutsiooni, mis viiks millegi ilusani. Nii teles kui ka filmis on fututeemad populaarsed, ent ka tagasivaade on endiselt moes. Kirjeldused möödunud sajanditest, mis nüüd näivad ehk võõramadki kui robotid ja kosmosereisid, on vaatajatele atraktiivsed ja visuaalselt põnevad.

Aastal 2016 esilinastus ITV kanalil inglise draamasari „Victoria”, mis räägib kuninganna Victoria esimestest aastatest Inglismaa valitsejana. Ajalooline draama on žanr, mis on riskantne. Luues teleseriaali, mille tegelased on päriselt eksisteerinud inimesed, kelle tegevus on ajalooliselt dokumenteeritud, varitsevad potentsiaalsed ohud pea iga nurga taga.

„Victoria” on vaadanud neile ohtudele otsa ning teinud nii õigeid kui valesid valikuid. Seriaal asetab vaataja inglise 19. sajandi õukonda. Külastajat 21. sajandist tervitatakse kontrastsete värvide, imeliste kostüümide ning pompoossusega. Näitlejad on vaieldamatult nägusad, nii printsid-printsessid kui ka teenijad ja kokapoisid on romantilised kangelased. Vaatajale on see meelepärane, sest inimene hindab paratamatult nähtu esteetilist väärtust. On loomulik, et näitlejate välimus ei saa dubleerida ajalooliste tegelaste oma, kuid „Victoriat” on süüdistatud tegelaste liigses ilustamises. Kas on patt vaatajaid õrnalt ninapidi vedada, et pakkuda meeldivamat kogemust, kui seda oleks teinud tõeline viktoriaanlik reaalsus? Üldjuhul ei ole, televisioon on illusioon, võltstegelikkus, mille ülesanne ongi reisida ajastute ja kontinentide vahel, piiluda sisse teiste eludesse. Siin peitub üks ajaloolise draama kui žanri kitsaskohtadest – tuleb leida piir lubatud moonutamise ning groteski vahel.

Žanr on olnud aastaid populaarne, ning tihti on menukuse saladuseks stsenaristide meelevaldsed korrektuurid ajaloos. Näiliselt kuivale ajalookäsitlusele lisatakse mahlakaid seebikanoote, ning põimitakse tegevusliinidesse romantikat ja intriigi. „Victoria” toetub kuninganna enda päevikutele, seega põhifaktide vastu stsenaristid ei ole eksinud. Seriaali kondikava on olemas, kuid nüüd tuleb hakata liha luudele kasvatama. Nii tekivad ootamatud romansid, suureks paisutatud intriigid ning toimunu väärtõlgendamise oht. Arvan, et „Victorias” kombitakse piire, kuid tehakse lõpuks õige valik. Loomulikult on stsenaariumis ajaloo käigust kõrvalekaldumist, kuid need eksimused on tekkinud tegelaste tõeliste iseloomujoonte meelevaldsest suurendamisest – nii saab näiteks isalikust toest armastajalik kiindumus. Sarjas on veenvalt tabatud karakterite siseilma ning kui suuta mööda vaadata selle algteadmise kohatisest ekspluateerimisest, on tegevustik nauditav.

Victoria kroonimine. Kaader sarjast.

Victoria toetub vastandamise jõule. Seriaalis ei demoniseerita eksplitsiitselt vaenlast ning ei teki traditsioonilist hea ja kurja opositsiooni. Tegelaste ning tegevusliinidega laveeritakse sootuks meisterlikumalt ning luuakse põnevad vastuolud. Victoria külmus ja traditsiooniline lausung „We are not amused” tekitab meeldiva kontrasti prints Alberti kirglikkuse ning rahvameelsusega. Rikkaliku õukonnaelu ning haiguses vireleva vaesuse vastandamine on visuaalselt atraktiivne. Sarja on üritatud sisse põimida ka poliitilisi viiteid, tooride ja viigide ajaloolist vastasseisu. Mitmekesisuse loomine iseenesest on positiivne, kuid teleseriaalis on tasakaal paigast nihkunud ning ühiskondlikud kitsaskohad, nagu ka poliitiliste dispuutide lahendamine taandub romantilise tegevusliini ees. Victoria elu riigivalitseja aspektist on lünklik ning ebatäiuslik, sellele enam tähelepanu pööramine aidanuks lisada dünaamilisust ning oleks tüürinud seriaali kaugemale tiinekadraama žanrist.

Sarja puuduseid aitab korvata hea näitlejatöö ning peaosatäitjate omavaheline keemia. „Doctor Who’st” tuntud Jenna Coleman, kes mängib noort Victoriat, suudab olla üheaegselt haavatav ning inimlik ja samas jätta endast mulje kui tulevasest Euroopa vanaemast, võimsast ja külmast monarhist. Prints Albertit mängiva Tom Hughesi tagasihoidlikkus ning õrna kunstnikuhinge kehastus on usutav ning meeldiv. Näitlejad moodustavad tervikliku ansambli ning seriaal lubab särada ka vaimukate remarkidega esinevatel kõrvalosatäitjatel.

„Victoria” võtab riske ning ei karda teha ohtlikke valikuid. Tegevustik ei hoia rangelt kinni ajaloolisest tagataustast, vaid mängib faktidega, parandades iluvigu ja lisades värvi ja kontrasti. Kohati võib kuninganna isiklike suhete liigne rõhutamine tunduda õigustatamatu, sest riigivalitsemise pool taandub romantiliste rendez-vous’de ees. Liigset ruttamist ning puudulikku tegelaste sisepildi arendust korvab näitlejate meisterlikkus ja visuaalide esteetiline väärtus. „Victoria” suudab vältida langemist ajaloolisest draamast seebiseriaali staatusesse, ent kombib lubatava piire. Seriaali võtmeks võiks olla aus tagasivaade minevikku, mis tuleviku promomise tulemusel kipub ehk ununema ning tähtsust kaotama. Selleks tuleb aga leida tasakaal uue ja vana, püsimatu ja kärsitu ning igava ja pikaldase vahel.