90ndate kultusseriaal „Salatoimikud” oli oma ajast ees. Paranormaalsete nähtuste kaudu ulatuslikke vandenõuvõrgustikke paljastanud Mulder ja Scully pakkusid inspiratsiooni vandenõuteoreetikute uuele põlvkonnale. Illuminaatliku usu peavoolustumise taustal mõjub seriaali tagasitulek 14-aastase pausi järel kohatu kitšina.

„Salatoimikute” poster

1980ndatel hakkas üha enam inimesi teatama seletamatute objektide ja tulukeste nägemisest taevas. Samal ajal paljastasid uurijad, kes uskusid ufodesse, et olid avastanud valitsuse ülisalajased dokumendid, mis väitsid, et ebamaised alused olid külastanud meie planeeti. Dokumendid olid olnud kakskümmend aastat peidus ning paistsid tõestavat, et aset on leidnud hiiglaslik vandenõu.

Kuid tegelikkus oli veelgi veidram.

See kõik võis olla Ameerika Ühendriikide valitsuse väljamõeldis, võlts vandenõu, et sihilikult elanikkonda eksitada. Tuled, mida inimesed ufodeks pidasid, võisid tegelikkuses olla uued kõrgtehnoloogilised relvad, mida Ühendriikide valitsus katsetas. Relvad, mis olid välja töötatud, kuna valitsus pidas Nõukogude Liitu palju tugevamaks, kui see tegelikult oli, ja endiselt maailmavallutusplaane sepitsevaks. Valitsus soovis, et relvad jääksid salajasteks, kuid nad ei suutnud alati vältida nende ilmumist taevalaotusele, ning seega, väidetavalt, valisid nad välja isikud, kes hakkasid levitama kuulujutte, et need on tegelikult Maad külastavad tulnukad.

Nõnda kõnetab filmitegija Adam Curtis oma uues essee-dokis „HyperNormalisation” jänkide taastärganud huvi tulnukate vastu ja Ameerika Ühendriikide valitsuse rolli valeinformatsiooni levitamisel masside reaalsustaju manipuleerimiseks. Seesama tõde paljastatakse „Salatoimikute” neljanda hooaja lõpus ka FBI agendile Fox Mulderile, kes on võtnud pärast seda, kui tema õe röövivad tulnukad, oma elu eesmärgiks saladuseloori kergitamise vandenõult maavälise elu ja selle varjamise kohta.

Mulder on laastatud. Kõik uskumatud paljastused ja ilmutused, milleni ta on Dana Scullyga seda miraažlikku tulnuk-kommunistliku mõistujutu lõnga ajades jõudnud, on lihtlabased valed. Vaktsineerimiste käigus kogutud geneetilise informatsiooni abiga loodud tulnuka ja inimese hübriidid, Ameerika Ühendriikide valitsuse tahtejõul päevavalgust näinud supersõdurid lahesõjas, ufode peitmiseks lavastatud lennuõnnetused, terve inimühiskonna maaväline algupära – kõik see on väljamõeldis, et juhtida tähelepanu eemale sõjatööstuse tegelikelt plaanidelt.

Ning suutmata selle kõigega rahu leida, sooritab Mulder enesetapu.

Muidugi mitte päriselt. Erinevate twist’ide ja turn’idega on „Salatoimikud” suutnud alates sellest cliffhanger’ist kuus hooaega, kaks mängufilmi ja ühe spin-off’i eetris püsida, kuigi oleks võinud Mulderiga koos just sel hetkel otsa leida. Mulderi enesetapp on kainestav reaalsushetk tehistõe keskel. Asitõenditele tuginev paljastus ufovandenõu kohta, mis, tuleb välja, on Ameerika Ühendriikide valitsuse kontrolli alt väljunud manööver omaenda kodanike vastu, ei võimalda tal edasi elada. Sõna otseses mõttes kõik, mille ta on avastanud, on olnud illusioon, lihtsustatud märulimuinasjutt tähelepanu pööramiseks eemale palju keerukamalt reaalsuselt. Mulder on olnud rinnuni vales küülikuurus.

Kuid selle asemel et pärast reaalsusega taas kontakti astumist seda tunnustada, otsustasid „Salatoimikud” sukelduda üha agaramalt uuesti väljamõeldud maailma, kus üha absurdsemad ja vastuolulisemad vandenõud üksteisega harmooniliselt koos eksisteerivad, muutes „tõe”-otsingud lõputuks mänguks. Hüpernormaalsesse maailma, millest tegelased ei ole võimelised välja nägema, kuna on ise selle sees. Maailma, mis pakub eksinutele ja muserdatutele sihti ning otstarvet ja mida meie enda Päris Maailm üha rohkem meenutama hakkab.

Ootamatult on „Salatoimikute” sõnavara hakanud ühtima trumpismi, Brexiti ja alt-parempoolsuse keelega, mis on võtnud omaks vandenõuteooriate ahvatlevalt lihtsa narratiivi. Jutupunujatest prohvetid

Märtsis 2001 esilinastus „Salatoimikute” spin-off-sari „The Lone Gunmen”, mille rõhk oli kergematel ja lõbusamatel vandenõudel kui Mulderit ja Scullyt piinanud tulnukate narratiiv. Emotsionaalsetel kõrgpunktidel saatsid sarja kolme ekstsentrilist peategelast lendlevad kitarririfid, tegevus oli puistatud üle tõsistest märulitest äratuntavate, kuid paroodiaks keeratud vaatepiltidega ja pilootosa süžee oli piisavalt napakas ja hulljulge, et pakkuda isegi kõige tuimemale vaatajale midagi uut ja enneolematut. Nimelt kavatseb hullumeelne fraktsioon Ameerika Ühendriikide valitsuses sõjatehnika müügi suurendamiseks reisilennuki kaksiktornidesse lennutada. Viimasel hetkel saavad kangelased muidugi raadio teel juhitud lennuki tagasi oma kontrolli alla ja suudavad kokkupõrget vältida, kuigi võimaluse kitarririfi saatel tornide vahelt reisilennukiga läbi lennata lasevad nad kahjuks käest.

Kuidas küll selle sarja stsenaristid said teada peatselt toimepandavatest rünnakutest ja oskasid Ameerika televaatajaid ette hoiatada? Ega nad muidugi ei teadnudki. Stsenaristid olid eeldanud, et see, mida tahes nemad, ports Hollywoodi jutupunujaid, suudavad ette kujutada, on juba ammu kindlasti Ühendriikide valitsusele pähe tulnud. Ameerika imperialismi sümbolina olid tornid olnud juba varem sihtmärgiks nii massikultuuris kui ka tegelikkuses ning reisilennuki kasutamine rünnakus oli kõigest varem kasutatud veoautopommide loogiline eskalatsioon. Aga just see lugu osutus hiljem prohvetlikuks, ajaloo kõige ohvriterohkemaks terrorirünnakuks. Ettekujutatud vandenõust sai paljude jaoks aga fakt ning vohama hakkas infosõda.

Seesama tõsiasi, millest olid kinni haaranud „Salatoimikute” loojad, et Ühendriikide valitsus manipuleerib isetahtsi reaalsusega, pööras ühtäkki valitsuse vastu.

Tornide kukkumisele järgnesid arulagedad sõjad, majandus hüppas kalju otsast alla ja äkitselt olime kõik sunnitud leppima faktiga, et globaal-sisalik-illuminaatlik-eliit on sama eksinud kui me kõik. Sajandeid kestnud kolonialism, loodusressursside arulage raiskamine ja omakasupüüdlike eesmärkide tarbeks moonutatud faktid on jõudnud ohtliku haripunktini. Ootamatult on „Salatoimikute” sõnavara hakanud ühtima trumpismi, Brexiti ja alt-parempoolsuse keelega, mis on võtnud omaks vandenõuteooriate ahvatlevalt lihtsa narratiivi: pea hullumeelseina tunduvatele sündmustele maailmas eksisteerivad alternatiivsed selgitused, mis võimaldavad meil tegelikkust eirata ja reaalsuse halle toone hüpernormaalselt mustvalgeteks võõbata, lapsikult jalgu trampida ja kollektiivselt deus ex machina’t nõuda. See, mis sai alguse tulnukatest ja kõrgtehnoloogiliste relvade peitmisest, on asendunud äkitselt palju hirmuäratavamate narratiividega: salaorganisatsioonide juhitud maailmas on poliitiline organiseerumine mõttetu, globaalne soojenemine väljamõeldis, millega hiinlastele massitootmises eelis anda, epideemiatega võitlemine võlts ravimifirmade propaganda kasumite kasvatamiseks. Lubatud on kõik vahendid selleks, et pugeda peitu ja vaadata mööda neist vaakumis langetatud otsustest, mis on ummikseisu taga, ning säilitada pettepilt, et keegi on siiski kontrolli alt väljunud maailma roolis.

Kadunud on kümme numbrit liiga suured vihmamantlid, keskklassi rendiautod ja igasugune luusiv väikelinna salapära. Võõrkeha post-fakti maailmas

Pärast neljateistaastast pausi naasid „Salatoimikud” sel aastal teleekraanidele oma kümnenda hooajaga, kuid esimesest hetkest alates ei ole suudetud leida sama kindlat jalgealust, kui oli sarja esimeste hooaegade õitseajal. Paberil on kõik justkui sama. Läbivaks liiniks on Mulderi ja Scully tulnukate sissetungi vandenõu paljastamine, mis on kõrvutatud hooaja mahtu täitvate „Twilight Zone’i” laadsete juhtumitega, kuid ajajärgul, mil igapäevases poliitilises retoorikas faktid enam ei loe ja neid manipuleerides fabritseeritud tõde sarnaneb vandenõuteooriatega – alates presidendi sünniriigi kahtluse alla seadmisest kuni spekulatsioonideni konkurendi tervisliku seisundi kohta –, on see kõik kohutavalt väsitav ja impotentne. „Salatoimikutest” on saanud järjekordne kajatuba kurnavate valede ja tähtsusetuseni lihtsustatud pooltõdede tulvale, millega populistlikud poliitikud ja klikinäljas meediaorganisatsioonid meid juba niigi igast nurgast lakkamatult ründavad. See on järjekordne õhku ahmiv lõtv peegelpilt üksmeeletust ühiskonnast.

Kadunud on kümme numbrit liiga suured vihmamantlid, keskklassi rendiautod ja igasugune luusiv väikelinna salapära – isegi Suitsetav Mees tõmbab oma Morley’sid nüüd läbi kurguaugu. Uutes „Salatoimikutes” on vaene viiekümnendate keskpaika jõudnud pontsakas David Duchovny surutud liibuvasse ülikonda ja sunnitud seda seljas ribadeks kiskumata õlalt filmitud kaklusstseenides osalema. Alex Jones, Donald Trumpi lemmikvandenõuteoreetik, on platsis odava paroodiana, aidates Mulderil ja Scullyl maailma päästa. Monoloogile „Patriot Actist”, illuminaatidest ja korporatsioonide õelusest hooaja esimeses osas järgneb iroonia tipuna suur FORDi logo ja Scully sõidab FORD EXPLORERiga ja ajab oma suure FORDiga peaaegu jalakäija alla, kuid FORD EXPLORERil on mingi turvaseade, mis pidurdab automaatselt – ja ma ei ole enam kindel, kas tulnukad siis on olemas või mitte, kuid tean, et pean FORD EXPLORERi liisingusse võtma.

„Salatoimikute” kümnes hooaeg lõppeb järjekordse cliffhanger’iga: me ei saagi teada, kas Mulder ja Scully suudavad maailma tulnukate sissetungi eest päästa või mitte. Ja las see jääda nii. Las need vandenõud ja tulnukad saavad seal otsa. Las see tehislik tõde jääb peitu. Las uue spin-off’i jaoks loodud agent Einstein jääb olematusesse hõljuma.