Rändasime ringi Rummu karjääris toimuval festivalil Into the Valley, kus kohtasime esimese kahe päeva jooksul küll üsna vähe eesti keelt, kuid see-eest rohkelt nii põhjanaabreid kui külalisi lausa nii kaugelt kui Saudi-Araabia. Mõned trehvatud persoonid püüdsime ka oma kaamera ette.

Nienke leidsime Into the Valley infopunktist, kus ta oma viimast vahetust tegi ning lubas seejärel täiel rinnal festivali nautima minna.

Tundub, et mõned rootslased on end Eesti suveilmaga kurssi viinud. Siinkohal tutvustame innovatiivset festivali erivarju.

Akky kütab festivalil näljastele pidulistele ÖKU foodtruck’is toitu jagada ning Ducketi esimene õhtu lõppes autos toimunud afterparty‘l.

Eestist ja Skandinaaviast kokku tulnud seltskond oli end telklas vihmasajust hoolimata einestama sättinud, menüüs sardiinid ja vene õlu. Kuigi festivali ilm pole samuti kiita, väitsid norrakad, et Norra põhjaosas näitas kraadiklaas peaaegu nulli ja vihma sajab horisontaalis.

Telkla sissepääsu juures vihmavarju otsides kohtusime endale prügikottidest vihmatapjad meisterdanud Rosalie ja Laurent’iga, kellest viimase „riietuse“ peal oli kirjas Der Blaue Engel. Laurent’i sõnul selleks, et olla väiksed inglid selles hallis taevas.

Aivaras, Marius ja Andrej keetsid ühes Murru vangla territooriumi alal olevas mahajäetud ehitises suppi ning kui jalanõud akna pealt kadunud on, siis olevat supp valmis.

Krišjānis jagas meiega oma zen-filosoofia mõtteteri: „Inimesed kardavad kogu aeg, et mis edasi saab, aga kõik saab olema ilus!“

Reede õhtul avatud Mountaini lava juures kõndisid meile vastu kohalikud tütarlapsed Regina ja Ksenia. Olenemata mudasest maapinnast arvasid tüdrukud, et kui festivali ilm oleks tavaline, siis oleks ka festival tavaline.

Rannalava juures trehvatud Nima jaoks pole see esimene kord Into the Valley’t külastada. Varem on ta festivalil käinud ka seal, kust see alguse sai – endises Dalhalla kaevanduses.

Emer pidi kindlasti vaatama minema juba ammusest ajast oma suurt lemmikut Ricardo Villalobost.