Hämar ja veebruarine Berliin kostitab korraga digitaalse kultuuri- ja kunstifestivali Transmediale ning seiklusliku muusika- ja kunstifestivaliga CTM (Club Transmediale), mille najal lahkab olevikku ja tulevikku Andres Lõo.

Kuang-Yi Ku „The Fellatio Modification Project” Transmediale näitusel „alien matter”. Foto: Luca Girardini (CC NC-SA 4.0)

Kunagi kokku kuulunud, kuid eri suundadesse arenenud uue kultuuri nn tuletornid kutsusid publikut, et tegeleda ühelt poolt kõige kättesaamatuga, teisalt, paranoilist ja võimalikku defineeriva dihhotoomiaga, ehk hirmu/viha- ja armastuskultuuri põrkumistega. Transmediale mõtlikum, töötubadest, loengutest, artist talk’idest, näitustest ja screening’utest koosnev programm, alapealkirjaga „ever elusive”, pühitses ühtlasi festivali 30ndat juubelit. Futuristliku moega traditsioonilises toimumiskohas Haus der Kulturen der Weltis toimunud mõtte- ja infotalgud näisid väljamüüdu, olulise, silmiavavana, aga ka pelutavana.

Mjah, neid ridu kirjutades lakkamatus infovoos, YouTube’i vahendusel Trumpi esimesi ahastamapanevaid valitsemisnädalaid analüüsides, imestades infosegaduse üle, kõlab ever elusive – igavesti kättesaamatu – tõepoolest, eluolulisena. Tänapäeva elu on nagu see päev, mis kunagi käes pole – homme. Homme on täna, mis kunagi kohal ei ole. Homme on ihalus, kättesaamatus, arusaamatus, selgusetus, idealiseeritus, müstifitseeritus… ja jätkuvalt ning kasvavalt ka demoniseeritus. Kui kosmoseajastul oli homme suur ja avar võimalikkus, kuhu kõik oma ihad suunata, siis tänaseks on ta utoopiate rohkuse all kannatav tänase ettesirutav vari. Laialt on levinud lausung „The future is now” – „tulevik on kohal, tulevik on nüüd”. Mingis mõttes, tõesti, kuid mis see tulevik siis oligi? Fuck the future — let’s present!

Hetke voolav võimalikkus on aga totaalne shape shifter – alternatiivfaktomaania, mida tulevikus enam kuidagi purki panna ei ole võimalik. Kui täna me vaatame uudiseid ja püüame taustainformatsiooni kontrollides uskuda oma silmade ja kõrvadega, siis üsna varsti on ka n-ö käegakatsutavat võimalik manipuleerida viisil, mis täielikult muudab meie adekvaatsuse mõõdupuud. Infot, mis meieni mingi audiovisuaalse kanali kaudu jõuab, on võimalik manipuleerida viisil, mis meid täielikult eksitada saab. Tõdegem, et nii nagu tulevik oli ja jääb meile kättesaamatuks, nii on ka olevik meile kättesaamatu. Meie olevik ei ole enam täielik, kindel, paikapidav. Ta pole meie oma.

Info, mille sisestame Facebooki, pole meie oma. Fotod, mis telefoniga teeme, pole päris meie omad jne. Vähe sellest, ka meie omavahelised suhted pole justkui enam meie omad. Nad on vaikselt aina enam allumas algoritmidele, mille laineis kõikvõimalikes virtuaalkeskkondades võngume. Meie muusikamaitse, meie eluvalikud, meie elud on automatiseerumas isegi siis, kui me ise virtuaalkeskkonnas ülearu ei toimeta. Sest meie sõbrad, lähikondlased, tööandjad ja teised asuvad seal. Peatselt oleme me ise virtuaalsed biomehhad.

Nicolas Maigret ja Maria Roszkowska „Predictive Art Bot” Transmediale näitusel „alien matter”. Foto: Luca Girardini (CC NC-SA 4.0)

Ka sõprus, lähedus, info, mida me isekeskis – isegi mitte avalikult, vaid omavahel – jagame, on kasvavalt kaubastatud (commodified). Küsige enda käest, kas teie lähikonnas on sõpru, kes kasutavad Tinderit. Mõelge, kas suhted, mis on loodud algoritmi abil ja mille eesmärgiks on pigem mingit sotsiaalset kapitali konverteerida, kas need on ikka tõelised suhted. Kas neis suhetes on võimalik kosmilise läheduse ja tunnustuse vajadusele leevendust leida viisil, mis pettumust ei valmista? Kas eluterve pinge, mille najal Tinderi-vaba inimene suhteid loob, on Tinderi-inimesel samaväärne? Ei saa ju olla nii. Või.. oot-oot! Kas me üldse, kunagi, oleme olnud paigal, kindlad, teadlikud, selged? Märksõnad nagu alien matter, post-human, prostetic thinking, heavenly bodies, gadget culture, cathedral of screens, folking, multiple identities, transhumanism kirjeldavad meie olevikku rohkem kui misiganes ulmeraamatud minevikust.

TL;DR-maailmas on raske tegeleda tuleviku kujustamisega. Põhirõhu peaks panema olevikule. Seegi lipsab kogu aeg käest. Iga sekundiga, järjest enam. Olevike paljusus on nii suur, et pole ime, et kõikvõimalik eraldumine, seinte ehitamine ja makkjavellilik äärmustamine nii populaarne on. Olevike paljusus võtab tänapäeva indiviidilt kotkaperspektiivi ja sunnib inimese hiire perspektiivi siblima. Hiirena maadligi surutuna – võimetuna suuremat pilti analüüsima – ei pane me tähelegi, kuidas päev-päevalt kitsenevad meie vabadused. Vabadus oma infoallikaid valida, vabadus oma toidus sisalduvat analüüsida, vabadus määratleda, millest olla vaba.

Johannes Paul Raether „Protekto.x.x. 5.5.5.1.pcp” Transmediale näitusel „alien matter”. Foto: Luca Girardini (CC NC-SA 4.0)

Hiire perspektiivist rääkides, Transmediale festivaliprogrammi viimane keynote conversation, Steve Kurtzi erutusest vibreerival häälel, saatis läbi õhu mu kõrvu noodi „ratsionaalsusest, mis loob immoraalseid valikuid”, „Maybe it is better to unfix things, not fix them…” – tähenduses, liigne eskperthinnangule toetumine elu eri valdkonnis loob eeldused nn elitaarsele idioodistumisele. Teisisõnu, näiteks, riiuliloodus (ülioptimeeritud kasvutingimustes tööstuslikult paljundatud looduslik tooraine) võib massitootmise tingimused küll efektiivselt luua ja ekspert teeb ses kontekstis head tööd, kuid kas riiuliloodusest ka energiaküllast ja maistvat toitu saab, on juba küsitav. GMO-loodus – ja üldse, igasugune monokultuur – on pikemas perspektiivis elu vaesestamine. Ehk siis, küllap on ruumi kokkuhoidmise mõttes ja kulude vähendamiseks efektiivne kaarhallidesse vertikaalseid põlde rivistada, steroididest pungil lihakanu aretada jne, kuid pikemas perspektiivis väheneb sellise toidu kvaliteet, ja seega ka inimeste elu kvaliteet, kes seda toitu tarbivad. Kunstnik ja aktivist Kurtzi meelest on meile rohkem vaja nn sillaehitajaid range ja spetsiifilise ekspertiisi (hiire) ja amatöörmõtte, ehk eemalt-vaataja (kotka) vahele. 1990ndatel anti inimkonnale internet ja isiklikud arvutid. See on tehnoloogia, mis muutis maailma nii üksikisiklikult kui kogukondlikult. Kuid biotehnoloogiale meil samaväärselt ligipääsu pole. Me ei tea, kuidas meie oleviku tulevikutoit kokku on pandud. Me ei saa seda ise endale sobivalt kokku panna. Oleme ekspertvalikute vangid, ses mõttes.

CTM-i (festival Club Transmediale) vestluste valikuis langes silm kohe Genesis P-Orridge’ile. Throbbing Gristle’i liikmena industriaalmuusika defineerija, TG-le eelnenud performance-grupeeringu COUM Transmissions liikme ja transgressiivse kunsti ühe maailmatuntuima esindajana võttis vanameister istet nagu kultuse juht. Nagu kanaldaja või teadjamees(naine). Nagu nõid. Nagu jumal. Nagu visionäär. Visionäärid tegelevad ikka suurte teemadega – kui jumal lõi maailma, siis kes lõi jumala? kas teadvus esineb ka rakutasandil? jne. Kuigi Genesis P-Orridge’i juteldav on talle mantraks saanud juba 20. sajandil – William S. Burroughsilt pätsatud cut-up, pandrogüünsus, avangardistidelt-sürrealistidelt päritud no-sense/nonsense „loogika” – siis ainuüksi temasuguse olemasolu ja tema juteldav, nn kolmanda võimalikkuse loogika, on mu meelest tähtis. Genesis P-Orridge tähistab kolmandat, üks-kõiksust, vastandite koosvõimalikkust, fantoomplatvormi, millelt ühist keelt otsida.

Kuigi üsna võimatu on kõike olulist, mis neil festivalidel teemaks tuli ja mida jätkuvalt esile tõsta, soovitaksin huvi korral iseäranis Transmediale juubeliprogrammiga tagantjärgi tutvuda ja järjest esinejaid guugeldada. Ent järgnevat tahaksin ma küll öelda – me elame maailmas, mille me ise välja mõtleme. Elame maailmas, mis on meie mõtete materialisatsioon. Kunagised tulevikukirjeldused on täna reaalsus just nimelt seetõttu, et need kunagi välja mõeldud ja järkjärgult materialiseeritud said. Kõigepealt peas, siis paberil ja siis juba uutes vormides. Budistid peavad ka mõtet teoks ja õige kah. Tuleks arvestada, et kui me suudame vähemalt mõtteis manada visioone elukorraldusest, mis elu paremaks muudab, on üsna tõenäoline, et see ka nii juhtub. Sama käib kõige halva kohta.

Uuri lisaks Transmediale ja CTM Festivali kodulehtedelt.