Aastaga 2025 sai läbi 2020ndate esimene pool. Kümnendi selgroog on murtud. Kuidas see meie kollektiivsesse kultuurikaanonisse talletub? Eesti pungirenessanss? Brat summer? Või iseloomustab olukorda haiglane 90ndate fetišeerimine?
26 aastat tagasi kasutas Kanada kultusprojekt Godspeed You! Black Emperor oma loomingus fraasi „Celine Dion laulab armastuslaule, samal ajal kui meie linnad põlevad”. Veerandsada aastat hiljem on geopoliitiline olukord veelgi ebakindlam. Isegi Katrin Lust mõlgutas seoses Ukraina sõja ja Lauri Läänemetsa DJ-setiga sarnaseid mõtteid. Tundub, et Fukuyama ettekuulutus ei läinud täide, ajalugu ei saanud läbi. Meie needus on elada „huvitaval ajal”, mille raames liigume samm sammu haaval kuristiku poole. Maailm põleb, sõda käib ja meil on jultumust kuulata Spotifyst Triibupastat.
Sõda, Spotify ja yugopop
Tundub, et underground’is on striimimise päevad loetud. Juba aastaid kriitikat pälvinud Spotify läks oma sigadustega liiga kaugele, nagu on näha Kalli Talonpoika sõnavõtust Degenerate Undergroundi leibeli sotsmeedias: „Jou, ma sain täna teada, et Spotify laseb USA-s ICE reklaame, seega DGUG tõmbab Spotifyst ja Apple Musicust ja noh, pmst igalt poolt uttu ja on edaspidi aint Bandcampis ja YouTube’is.” Muidugi, esimese sammu astuvad punkarid, elupõliselt ausad inimesed. Samas on meie noorte punkarite skeene viimaste aastatega underground’ist välja roninud ja saab aina rohkem meedias kõlapinda. See on küll soovmõtlemine, aga äkki on pall tõepoolest veerema lükatud? Elame-näeme, kas teised skeened võtavad punkaritest šnitti.
Geopoliitilise olukorra ja sõja mõjud muusikale on võrreldes möödunud kümnenditega kardinaalselt muutunud. Näiteks hakati Jugoslaavia sõdade raames erinevates Balkanimaades tootma popmuusikat, mille sisu oli natsionalistlik, vorm aga šlaager. Bosnias toodetud tümakas rääkis sellest, kuidas nende suurtükiväge juhib jumala käsi, Serbia turbofolgis lauldi aga mošeede taevasse lennutamisest. Mulle valmistab rõõmu, et Eesti puhul piirdub asi mõne eriti kehva Untsakate remiksiga YouTube’i avarustes ning peavoolu pole militarism ja šovinism veel imbunud. Seevastu sõda on sotsiaalmeedia kaudu meie kõigi kodudes ning ekraanidel on pidevalt näha sodikspommitatud linnu, jäsemeteta väikelapsi ja massihaudu. Sõda ei saa samamoodi romantiseerida nagu 90ndatel, mil telekanalid suurema osa õõvastavast sisust saadetest välja filtreerisid. Erandiks on sotsmeedias levivad lühivideod, milles kõlab MGMT „The Little Dark Age” ja ekraanil kõmmutavad sõdurid üksteise ajusid välja. Seesugune sisu on aga peamiselt suunatud teismeeas noormeestele, kes arvavad, et sõda on täiega äge. Nemad kõmmutavad niikuinii päevast päeva üksteise ajusid välja, seda küll arvutimängudes.
2020ndate kõlapilt
Praegusest peavoolust rääkides tuleb minna tagasi kümnendi algusesse ja ronida underground’i. Aastal 2020 oli hüperpopi avangardi lipulaevaks 100 gecs ja PC Musicu helilaad. Toona vaimustust tekitanud ülevõlli vokaalid ja clippiv bass mõjuvad aastaks 2026 kitšina. Tõenäoliselt seetõttu, et žanri pioneerinud läpakaprodutsendid said karantiini ajal segamatult helidega lollitada ja Abletonis loomingut lihvida. Nüüdseks on hüperpopi mõjutused jõudnud ka peavoolu, kuigi rafineeritud kujul. Tekib muidugi küsimus, kas sel puhul on tegu hüperpopiga, kui žanri defineerisid algusaegadel ebanormaalse kõlaga produktsioon ja harjumatu toorus. Maailma vallutanud Rootsi räpiskeene puhul võib see isegi kehtida. Minu hinnangul jääb 2020ndate esimesest poolest kultuurikaanonisse suurima tõenäosusega Bladee, kelle mõjud on tibusammul ka peavoolu jõudnud. Sama võib öelda ka Ines Da Ferrari kohta, kelle loomingu sisu on puhtast produktsioonist hoolimata kodumaise hüperpopi verstapost.
Kodumaist peavoolu iseloomustab viimasel ajal nostalgitsemine 90ndate sound’i järele, mida üritatakse saavutada tänapäevaste vahenditega. Peaaegu tundmatuseni ületöödeldud UKG, jungle ja house on muutunud poplaulude taustadeks, biitideks, mille peale on leierdatud AI-liku kõlaga vokaalid. Eelmise aasta lõpus andsid Clicherik ja Mäx välja albumi „Club Schlager”. Šlaagriga polnud sellel muidugi midagi pistmist, välja arvatud üks lugu, millel laulis Erich Krieger. Lood kõlasid iseenesest nagu tantsukad ikka, aga 90ndate lõpu träna otsa leierdatud anakronistlik produktsioon ja vokaalid kustutasid nostalgialeegi juba eos ära. Šlaagritõrvikut kannab meie kodumaal aga Florian Wahl, kelle mõned post-hüper-meta-iroonilised laulud annavad autentse šlaagrimõõdu välja küll. Vähem eklektilise lähenemisega Triibupasta ja Valge Tüdruk kihutasid möödunud aastal edetabelite tippu, kuid poleks kunagi popmuusika edetabelitesse roninud, kui 5Miinust poleks rada ette tallanud. Kandev motiiv on „võimalikult ropp tümakas”, mille saatel longeropommi kulistada ja lällata. Selles mõttes on teatavad paralleelid 90ndatega olemas.
Kümme aastat tagasi edetabelite tipus olnud popmuusikat võiks kirjeldada kui n-ö Subway muusikat. Nosisid rahus oma võikut või küpsist, taustal käis Demi Lovato, New Yorkerist kitsaid teksapükse ostes kostusid kõrvu Twenty One Pilotsi read „Wish we could turn back time, to the good old days”. Vanad head ajad on aga jätkuvalt möödas ja mee-kaerasaia saab tänapäeval ainult lennujaamast. Isiklikult puutun aastal 2026 globaalse top’iga kokku ainult Bolti taksoga sõites. Kui joppab, siis on taksosse istudes peal Relax FM ja Toyota Corolla õõtsub mööda pealinna tänavaid Enya taktis. Tavaliselt käib taksos aga Power Hit – kõige vanakoolim muss, mida sealt lastakse, on David Guetta ja Afrojack. Erinevalt eelnevast kümnendist lastakse Power Hitis tänapäeval valdavalt kohutavaid 90ndate lugude replikatsioone, millest on igasugune sisu täielikult välja väänatud. Kõlaliselt on tegu AI-slop’iga: mingisugune 90ndate megahitt on tehisarule sisse söödetud ja ta on välja oksendanud hingetu jama. Arvestades Suno ja teiste AI-produktsiooniprogrammide tähtsuse kasvu, võiks eeldada, et kümnendi lõpuks käivad solfedžotunnis koolilaste asemel tekstirobotid.
30-aastast vanglakaristust kandev UG
UG vaevleb samuti 90ndate küüsis, aga sootuks teisel viisil. Kui peavoolus üritatakse kõigest väest 90ndaid kaasaegses võtmes taasesitada, siis UG klubimuss on neisse täielikult kinni jäänud. Tihtipeale pole võimalik plaadile osutades öelda, kas tegu on 30 aasta või 2 nädala vanuse loominguga. Võiks isegi öelda, et elektroonilises UG-s on 90ndad parema tervise juures kui kunagi varem, ambient, techno ja muud elektroonilised alamžanrid õitsevad. Ajakirjanduses on „klubikultuur” saavutanud tõsiseltvõetava termini staatuse – aastaks 2026 on see ehk isegi pisut imalaks muutunud. Aga kümnendi haripunktis vaadatakse 90ndate underground’ile aina enam heldinud pilguga – Raul Saaremets on aastaks 2026 sisuliselt pühakuks kanoniseeritud. μ-ziq tuleb Paavlisse esinema ja Kermo Murelil on musavideos Aphex Twini pusa seljas.
Võiks öelda, et kümnendi haripunktiks on hiphop ainus peavoolužanr, mis on pidevalt uudne ja originaalne, mis ei ürita juba möödunud nähtusi taaselustada. Peavoolu kuulates kõlavad hiphopi puhul aastad 2020 ja 2025 nagu öö ja päev, heas mõttes. Underground-hiphopil läheb ka täitsa hästi. Mõnes mõttes on jõutud post-deathgripsilikku maailma, kus ei kardeta piiridest üle astuda ja žanre segada. Mine tea, kauaks see kestab, kuna DG annab tuleval aastal üle pika aja uue albumi välja.
Mis jääb 2020ndatest kaanonisse? Juhul kui põhirõhk läheb varasemate kümnendite replikeerimise peale, ei pea 2020ndaid kuidagi meeles pidama, 90ndad on juba purki pandud ja seisavad riiulis. Võib-olla lähevad 2020ndad ajalukku kümnendina, mil 90ndate saavutused lõplikult ära rikuti? Geopoliitiliselt kindlasti, aga muusikaliselt võiks 2020ndaid vaadata perioodina, mil 90ndate purk tehti räpaste kätega lahti ja sisu hakati ilma lusikata otse purgist lakkuma nii, et kogu köök lödistati täis. Aga ärme heida meelt, meil on köögi koristamiseks veel viis aastat aega! Samuti ei tasu unustada, et juba loetud kuude pärast esineb Riias 00ndate messias Pitbull – ehk saab tema kontserdi järel uueks suunaviidaks aasta 2012? Oehjah, tundub, et kitsad teksad ja nimetissõrme vuntsitätokad tulevad tagasi.
