Trifoori debüütalbumil „kolm-neli” on tunda muusikakooli. Selline TÜ VKA kevadkontserdi tunne, et varsti pannakse arvestused välja, pärast mida saab minna Konservatooriumisse hängima ja kasutada eravestlustes sõnu „rütmimuusika” ja „dominantseptakord”. 

★★★☆☆

On kuulda, et laivis on bänd ilmselt hea. Õieti on päriselt kehvasid folgibände üldse vähe – kui halba muusikat aastasadade jooksul läbikatsutud tükkidest ikka kokku panna saab. Rahvamuusika paneb aga lõplikult särama rahvas – olen kindel, et see kehtib ka Trifoori puhul. Plaadil koperdab bänd paraku sellesama muusikakooli ukseläve otsa. Pole midagi teha, kes juba jatsu mängima õpib, kipub tahes-tahtmata seda ka harrastama. Päeva võib püüda päästa küll puusanõksutrummi ning mõõdukalt käriseva elektrikitarriga, aga see ülesanne ei ole kergete killast. Laula-laula, pappi!

Folgimaastikul millegi erakordse saavutamiseks on kaks peamist teed: kui horisontaalselt hargneda (s.t maailmas ringi vaadata) ei soovi, tasub asuda vertikaalsetele uuringutele ja õppida sügavuti tundma mõnd kitsa piirkonna traditsiooni või spetsiifilist instrumenti.  Töödelda, mitte ainult taasluua, vaid ka kaasluua. „kolm-neli” ei tee kumbagi eriti suure innuga. Ometi ei puudu tast peitmatu mängulust ja -huvi, mis on lõpuks kõige muu hea eelduseks – ning lootuseks, et asjast võib edaspidi asja saada.

Mõnel lool on tegelikult täitsa laulupeopotentsiaali, nt „Hällitust” või „Öiseid orje” kujutan ma küll mudilaskooridele seatuna, poleks üldse paha. Samas „Vormsi leigid” sobiks hästi Samsungi telefoni äratushelinate hulka või mõne kokkamisvideo taustale: „Nüüd kaks muna, nüüd küpsetuspulber.” Sellise folkrokipaueri lähedale, mida hingavad näiteks uuema aja Black Bread Gone Mad või vanema aja Oort, jõuab vaid plaadi eelviimane lugu „Maast lahti”. Aga jõuab! 

PS. Oli mitu TRAAGILISELT raisatud võimalust bassi släppida. Kui lubate, et laivis läheb släppimiseks, tulen kohale.