Kohtume Hannaga ühiskondliku mõjuga kultuuriprojektide konverentsil Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, kus ta juhtis töötuba „Minu keha on minu kodu”. Selle raames õpetas ta osalejatele hingamist ja enda keha usaldamist. Ja inimesed tõepoolest naersid, nagu töötoa kirjelduses oli lubatud. Hanna on tõeliselt inspireeriv ning teadlik sellest, mida ja miks ta teeb.

Hanna Brotherus. Foto: Raisa Kyllikki Ranta

Miks sai Sinust kunstnik ja milline on Sinu missioon?

Kunst ei muuda kogu maailma, küll aga võib muuta ühe inimese tervet maailma. Olen mitu korda selle tunnistaja olnud, kuidas see juhtub. Kui juba üks inimene leiab põhjuse elada, on seda väga palju. Usun, et meie keha on tark ja selle sees on kogu meie elatud elu. Saan seda ise avada ja sulgeda. Olen õppinud seda just 80–90-aastastelt inimestelt, kelle elus pole enam midagi kaotada.

Koolieelikute kehad on vabad mängima. Koolist algab muutus – lapsed peavad paigal istuma, reegleid järgima ning oma tegevust kontrollima. Just Lääne kultuuris on palju häbi ja see vaigistab. Häbi tekitab tunde, et mul tuleb olla teistsugune. Raske on nautida, kui me ei aktsepteeri enda keha. Tantsukunst võib aidata kaasa iseenda aktsepteerimisele, näiteks õpetada seda, et minu kehakuju on igati sobilik.

Kõige rohkem õpime iseenda kohta just teistega kohtumise kaudu. Teine inimene on kui peegel, mis näitab, kes ma tegelikult olen. Küsimus on jagamises – kui jagan, jagab ka teine, ja nii ma avanen. Kunsti mõju inimeste heaolule on ilmselge. Kunsti käes on võti inimeste avamiseks.

Milliseid töövõtteid Sa enda töötubades kasutad?

Hingamine, nägemine, kuulamine, puudutamine ja teise inimesega arvestamine. Loodan, et põrand minu all kestab. Paljud inimesed vaatavad kõndides enda ette maha. Kõndides ei tohi maha vaadata, tuleb uskuda, et maa kannab, ja vaadata, mis juhtuma hakkab. Lapsemeelsus ja anne asjadest vaimustuda kaovad täiskasvanuks sirgudes. Täiskasvanuna justkui ei sobi enam uurida ja avastada, pigem on inimesed nagu oma kupli sees. Siinkohal tekib küsimus, miks ma ei ole huvitatud – kuna kardan, et hirmutan teist inimest, kui tema vastu otse huvi üles näitan?

Töötasin suure eakate rühmaga, kelle hulgas oli palju leski ja lähedasteta vanemaid inimesi. Tegime nendega koos tantsuetenduse ja selleks panid nad kirja oma lapsepõlvemälestused. Selle kaudu õppisid osalejad üksteist tundma – lugude jagamise tulemusena tekkis kaks paarisuhet ja palju sõprussidemeid. Pean rõõmu selle juures määravaks teguriks – kui koos rõõmu kogeda, on edasi tegutseda kergem, sest koos on lihtsalt mõnusam olla. Liikumine toob esile spontaansuse ja rõõmu. Kunsti tehes on inimesed käesolevas hetkes ja see on väga eriline tunne – ei oskagi öelda, mille muu kaudu sellisesse seisundisse pääseb. Tavaolukorras ei oska inimesed praeguses momendis olla.

Kas soome ühiskond on Sinu kunstiks valmis – valmis rohkem tundma ja vähem mõtlema?

Ma näen Soomes avanemist. Palju sõltub kultuuriasutuse juhtkonnast – kui näiteks teatri juhtkond on avatud meelega, ongi teater uutele tuultele valla. Võib ju lähtuda oma tegevuses sellest, et ressursid on piiratud. Samas ei saa üle ega ümber faktist, et inimestes on palju loovust ja valmisolek areneda. Usun, et inimestes on olemas hea tahe.

Millised on kõige suuremad väljakutsed iseenda ja kunsti väärtustamisel?

Tihtipeale ei ole sotsiaalsektoris raha. Ja kunstnikke kutsutakse projektides osalema, kuid öeldakse kohe ära, et raha meil ei ole. Ma pean endale alati meelde tuletama, et olen õppinud sama kaua kui arstid. Kunst on äge, kuid selle eest ei olda nõus maksma. Kohtan sellist suhtumist liigagi tihti ja püüan selle vastu võidelda. Kunstile tuleb anda väärtus samamoodi kui näiteks teadusele. Kunst ei ole ebaoluline – see mõjutab tõepoolest maailma. Kunsti abil saab muuta üksikuid inimesi ja nii kogu ühiskonda.

Kunstnikele ei meeldi üldjuhul enda tegemistest rääkida. Ja turundusalastest teadmistest on neil ka vajaka, seepärast oleks neil enda kõrvale hädasti äriinimesi tarvis. Kunstnikuna tuleb osata veel palju muud, näiteks oma asja müüa. Kahjuks hea toode ei müü ennast alati iseenesest. Paljud mu kolleegid on loobunud kunsti tegemisest ja hoopis mõne uue ameti juurde õppinud. Mina püüan jätkata ja ühtlasi leida endale koostööpartnereid ärimaailmast.

Kas Sa oled kogenud kunstnikuna konflikti loomingulisuse ja vastutuse võtmise vahel?

Kui probleemi keskmes on haige inimene, siis ei saa kohe oma ideega peale lennata. Sotsiaalvaldkonnas tegutsemine on üldse kunstniku jaoks väga keeruline ülesanne – meil tuleb õppida, kes need haiged on, milline on nende ajalugu. Ei saa öelda, et tõuse aga üles ja hakka nüüd jooksma. Õigem on minna ja kuulata, mitte rääkida, rääkida… Haigetele tuleb läheneda väikeste sammudega ning arvestada, et tulemust ei näe kohe. Loomulikult peab arste kuulama ja personaliga rääkima. Kõik algab austusest.

Paari aasta eest juhtisid Sa Lõuna-Koreas tantsutöötuba. Mida see endast kujutas?

See töötuba oli korraldatud emadele ja nende tütardele ning oli väga-väga huvitav. Mind üllatas soomlaste ja korealaste sarnasus. Ainus erinevus seisneski selles, et nad tahtsid alati teada, mis töötoas juhtuma hakkab. Osalejad kartsid olukorda, milles ei olnud täpselt ette teada, mis neid ees ootab. See oli omakorda minu jaoks keeruline, kuna lähtun oma tegevuses sellest, millises eluetapis konkreetsed inimesed minu töötoas on. Kui enamik osalejaid on õnnelikud, siis tegutseme selle tunde alusel. Antud juhul lähtusime ema vihast, kuigi osalejad väitsid kui ühest suust, et nad ei ole kunagi oma laste peale vihased. Vaikselt olemine on selles ühiskonnas hea tava – neile oli vihatunde väljanäitamine raske.

Sul on neli last. Mida oled neilt õppinud?

Kõige enam olen lastelt õppinud kannatlikkust. Kuid kindlasti ka teadvelolekut – antud hetkes olemist. Tänane päev ei ole küll täiuslik, kuid just siin me oleme. Mu lapsed on õpetanud mulle ka seda, et kuigi olen nende ema, ei ole nad minu omad. Iga inimene on oma elu asjatundja. Kuigi olen neljale lapsele sama lusikaga süüa andnud, on neil siiski omad mõtted ja oma missioon siin maailmas.

Millised uued väljakutsed Sind lähiajal ees ootavad?

Lähiajal on mul plaanis soolotantsuetendus Soome Rahvusteatris ja siis veel üks suuremat sorti tellimustöö Soomes. Lisaks hakkan raamatut kirjutama. Kirjutamine on mulle oluline, kuid rohkem ei tahaks sellest praegu veel rääkida. Tampere muusikaliteatris õpetan noori tantsijaid ja näitlejaid. Ühtlasi on plaanis veel õppimisraskustega noori õpetama hakata.

Paari aasta eest tegin koostööd Eesti nukuteatriga – valmis etendus „NUNNU” kuni kolmeaastastele lastele. Olen ka nüüd koostööle avatud. Seegi kord oli tore Eestisse tulla.

Projekti toetab ELi elukestva õppe programm. Vaata lisaks siit.