Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetanud koreograafid Arolin Raudva ja Maarja Tõnisson etendavad Sõltumatu Tantsu Ühenduse sarjas PREMIERE oma debüütlavastused „Body Shift Body” ja „Dying to Become”, milles noored tantsukunstnikud tegelevad isiklike teemadega.
Dying to Become
Lavastustes pööratakse pilk sissepoole ning süüvitakse enese anatoomiliste ning immateriaalsete tasandite avamisele. Arolin Raudva tantsulavastuse „Dying to Become” pressitekst tutvustab „automatiseeritud laipkeha”, kelle/mille ainuke võimalus ellu ärgata on tõeline surm. Raudva kasutab selle arenguloo väljendamiseks kujundlikku lavakeelt, mida vaatajal on lihtne jälgida ning mõista: pimendatud lavaruumi keskmes ripub läbipaistvast kilest kookon, mis Hannes Aasametsa ruumi piire painutavate videoprojektsioonide mõjul elama hakkab. Kookonist väljunu ihule suunatakse vibreeriv valgusvihk, mis selle koost lahti lammutab. Füüsiline keha on autori sõnul vaimsete protsesside ja vabaduse eeltingimus.
Vaatajal tuleb oma pilku ning kuulmist teravdada, oma meeli avatud ja ärksana hoida, sest Raudva lavaline liikumine on vaevunähtav ja -kuuldav. Tekib soov keskenduda esineja sammudele ja hingamisele, ent video- ja helikeskkond ei tõsta tantsukunstnikku esile, vaid summutavad tema kohalolu. Keha kaob silmist, esinevad üksnes üksteise suhtes tõmbuvad-tõukuvad osakesed, kujutades inimest pidevalt pulseeriva protsessina, ennast taasloova, viimaks hääbuva valguslaiguna. Avaldub taotlus osutada olemuslikule – me kõik koosneme ühest ja samast algainest.
Body Shift Body
Maarja Tõnisson leiab, et nüüdisaegse tantsukunsti eesmärk on isikliku kehakogemuse vahetu ja aus jagamine. Oma töös „Body Shift Body” ammutabki ta inspiratsiooni keha süsteemidest, selle intelligentsusest ja anatoomiast, seisab pressitekstis. Lisaks loeme, et autor katsetab iseenda kui etendaja ja lavastaja kehalisuse ja kehastustega, vahetades pidevalt fookust, seisundeid ja rolle. Tõepoolest, erinevalt Raudva terviklikust ja selgesõnalisest narratiivist hakib Tõnisson oma esitluse krüpteeritud tükkideks.
Üks lavastuse kesksemaid motiive pöörab tähelepanu visuaalkultuuris kinnistunud naisekeha (noore naiskoreograafi) iluideaali lõhkumise vajadusele. Tõnisson astub publiku ette skulpturaalses kostüümis, mis võimaldab selle kandjal oma kehakontuure moonutada, luues nende nihete kaudu uusi tähendusi, uusi väärtusi. Helikujundusel, eriti sõnal, on keha ümberdefineerimisel võtmeroll. Nele Suisalu hääl ja korinad arenevad dialoogis laval toimuvaga, põimudes kokku kõikide lavastuses eristatud kehatasanditega. Keha on Tõnissoni sõnul kimäär – füüsilistest, mentaalsetest ning emotsionaalsetest kihtidest moodustis. Kategooriad koos selgitustega projitseeruvad ka lavaseinale, kuid kaovad sealt liiga kiiresti, et publik neid lõpuni lugeda ei jõuaks. Kirjaliku sõna muutumisega lavaliseks kaunistuseks läheb kaduma võimalik lisatasand teose sõnumi lahtimõtestamisel. Tõnisson libiseb üle eri teemaplokkide neist ühelgi pikemalt peatumata. Nii jääb ka naisküsimus lõpuni välja mängimata üheks killuks autori kaleidoskoopilises kollaažis.
Kehalisuse mõõde
Arolin Raudva ja Maarja Tõnissoni lavastusi iseloomustavad ühised huvid, lähtepunktid ja sarnane liikumine. Mõlemad tantsukunstnikud näevad oma loomingulises töös TÜ VKA mõjutusi, eriti Karl Saksa töötubadest omandatud oskuste ja teadmiste rakendamist. Isikliku kehakogemuse määratlemisel on innustus tulnud lammutustööst, mis keha algosakesteks või kategooriateks lahti võtab, peatudes siiski eri küsimustel. Tõnissoni lähtenurk avab keha kultuurilisel mõjuväljal, Raudva ontoloogilises plaanis.
Vabadus, rituaalsed praktikad, filosoofilised lähtealused, (taas)sünni- ja surmatemaatika on eri kunstivaldkondi paelunud ajast aega, sh nt 1990ndate algusaastate eesti performance-kunstis, kus tolleaegne sotsiaalne kliima kajastus noorema põlvkonna kunstnike subjektiloomes. Praegu heidab vabadusele varju muutunud julgeolekuolukord Euroopas ning on omaette küsimus, millist mõju avaldab see kunstidele laiemalt. Arolin Raudva ja Maarja Tõnissoni kehalisuse mõiste ulatub nahapiirist kaugemale, ent jääb otsustavalt kehatasandile – fookuses on keha, kehas toimuv ja selle seos vaimsete protsessidega. Võimalikud kultuurilised üldistused, sotsiaalsete ja poliitiliste mõõtmete tuvastamine jäetakse publiku teha. PREMIERE on olnud nende jaoks eeskätt võimalus dialoogiks iseendaga ja omavahel. On tähelepanu- ja tänuväärne, et käsitlemist leiavad vabadus ja naisküsimus (kõrvuti) ning mõte nende ideede edasiarendustest või segunemisest krutib põnevust tantsijate järgmiste projektide osas. Kokkuvõttes seda STLi noorte koreograafide eksperimentaalne kasvulava endast kujutabki – vabadust tegeleda endale oluliste teemade ja väljendusviisidega, potentsiaalset ideederinglust, ühistegevust ja -hingamist.
Body Shift Body
Autor, esitus: Maarja Tõnisson
Helikujundus: Nele Suisalu (hääl), Tanel V Kulla (elektroonika)
Lavakujundus: Kadri Liis Rääk
Dying to Become
Autor/esitus: Arolin Raudva
Helikujundus: Henri Hütt
Visuaal: Hannes Aasamets
Lavakujundus/kostüüm: Nele Sooväli
Dramaturg: Tarmo Jüristo
Produtsent: Sõltumatu Tantsu Lava
