Tartu väljapanek avab pimetähni taha peitu jäävat loomemaailma ja tonksab vaatajat kaasa mõtlema.
★★★★★★★☆☆☆
Näitus „Kui magatud unest saaks midagi aru? Teosed Prinzhorni ja Kondase keskuse kollektsioonist” Tartu Kunstimuuseumis (17. juuni – 15. oktoober). Kuraatorid Mari Vallikivi ja Eva Laantee Reintamm, kujundajad Joonas Rumvolt ja Kärt Einasto, kunstnikud Johann Knopf, Jane Grier, Emilie Wulffius, Günther Heinrichsohn, Mait Rebane, Heiki Säga, John Lake jt.
Prinzhorni psühhiaatriliste patsientide loomingu kollektsiooniga sai Eestis esmast tutvust teha 2020. aastal Tallinna Kunstihoones (tõsi, toona küll fotoreprodega), dialoogipartneriteks kolm eesti kaasaegset kunstnikku. Nüüd siis jälle, kuid tuntud nimede asemel on lastud Tartu Kunstimuuseumi uksest sisse kolm autsaiderit. Stiililiselt ja tehniliselt eriilmeliste autorite Mait Rebase, John Lake’i ja Heiki Säga biograafiaid ei moodusta loend (kunsti)ülikoolidest ja varasematest näitustest, kuid kunst on nende elus kohal sellegipoolest.
Pisut ulmelise muusika keskel mõjuvad Rebase viisteist portreteeritavat esialgu justkui sõdalased kuskilt muistselt lõunamaalt. Tegelik kujutatavate nimistu valmistab aga äratundmisrõõmu ning seda enam muudab autori „juhend” loomingu lahtikodeerimiseks asja lõbusalt mänguliseks.
Valitud killuke Prinzhorni kollektsioonist ja Tartu Ülikooli kliinikumist on parajalt mitmekülgne – ambitsioonikatest leiutistest ekspressiivse tikandini. Johann Knopfi loomingus eksisteerivad koos aga tekst ja kujund, mis justkui lämmatavad valge paberilehe. Sõna ja kujutatav (näiteks hooned ja linnud) ei kulge loogilist rada pidi, vaid lausa võitlevad paberi piiritletud raamis omale koha välja.
Näitus toimibki eelkõige pilguheiduna varju jäänud paralleel(kunsti)ajaloole ja psühhiaatriliste patsientide loomingule selle sees. Erinevate kaaluasetustega elulugude kõrvalt tõstatub minu jaoks aga küsimus, kui palju peaks psüühiliste erivajadustega inimeste loomingu lugemisel pöörama ja suunama tähelepanu autorite seisundile. Või tasub loomingule läheneda pisut toorelt ja proovida teha seda hoolivalt läbi enese subjektiivse tunnetuse seoses autori siseilmaga nagu loomingu puhul ikka? Varjus eksisteeriva/eksisteerinud kunstiloo nähtavaks tegemise vajalikkuses ei ole aga küsimust.
Lõpuks paneb aga kukalt kratsima Mait Rebase, Heiki Säga ja John Lake’i ning Tartu Ülikooli kliinikumi kogust pärinevate autorite (Emilie Wulffius, Günther Heinrichsohn ja anonüümne) nimetamata jätmine muuseumi veebilehel. Kui tegemist on (ebaõnnestunud) viisiga demonstreerida autsaiderite väljajäämist ühiskonnast-kunstiväljalt, siis you made your point ja nüüd võiks nad siiski ära märkida.
