Kui ruum võtab näituse üle.

Grupinäitus „Loomingulised reaalsused” (TASE ‘23, EKA kaasaegse kunsti magistrantide näitus) Villa Dombrovkas Karepas (28. mai 2023 – 28. august 2023). Kuraator Siim Raie, kunstnikud Gerda Hansen, Mirjam Varik, Syed Sachal Rizvi, Eri Rääsk, Mari Steinberg, Anna-Liisa Kree, Mia Felić, Lara Žagar ja M.Mojtaba H.Davijani.

Olen sees – sisenen majja – lähenen Karepal asuvale Villa Dombrovkale – istun Tallinnas sõbra autosse – üritan välja mõelda, kuidas minna näitusele, mis asub pealtnäha kuskil suvalises kauges kohas.

Üritan välja mõelda, kuidas minna näitusele, mis asub pealtnäha kuskil suvalises kauges kohas. Juurdlen, kuidas peaks inimene, kellel pole autot ega raha, et mereäärsesse puhkemajja ööbima jääda, sellele näitusele üldse jõudma. Siis meenub mulle, et auto ja rahata jõuab Eestis üldse väga vähestesse kohtadesse. Nii et lepin olukorraga.

Istun Tallinnas sõbra autosse. Seekordne näitusekülastus tähendab terve päeva pikkust väljasõitu ning nõuab võrreldes tavapärase tunnipikkuse ja muu elu vahele mahtuva galeriikülastusega ebatavaliselt suurt pingutust ja ettevalmistamist.

Mis siin kunst poleks?

Lähenen Karepal asuvale Villa Dombrovkale. Grupp noori naudib akendega verandale viival trepil päikest. Küsin neilt, kas nad teavad, kus näitus asub, või kas keegi võiks mu sinna juhatada. „Seal on pildid seinas ja hobune keset tuba. See ongi ilmselt kunst,” vastab üks tundmatutest. Me naerame. Ei saa sellele vastu vaielda. Lõpuks saabub majaemand ja juhatab meid sisse.

Sisenen majja. Klaasruudukestega uksest sisse astudes tunnen kohe, kuidas maja mu endasse neelab. Nagu oleks armastatu palav suudlus mind enesesse tõmmanud. Igast suunast tulvav valgus on mu oma embusesse haaranud. Ja minust saab lugusid vestev keel.

Olen sees. Liigun ühest toast teise, maja on nagu elus keha, uurin tema luid, mis on vaatamata murretele ja mõradele endiselt üllatavalt tugevad. Püüan ümbritsevatele kunstiteostele keskenduda, aga ei suuda end maja raskusest vabaks võidelda. Sel on peaaegu et inimsarnane kohalolu. Vaatan H.Davijani fotot ning seda kattev klaas peegeldab mulle treppe ja mu selja taga asuvat riidepuud peaaegu et ebanormaalselt sümmeetriliselt paigutatud mütside ja kottidega. 

Olen sees. Koondan kogu oma vaimujõu, et ümbritsevat mitte tähele panna (enamasti on mul vastupidisega raskusi). Aga siin ma olen, üle saja aasta vanas majas mereäärses külas, kus elab 37 inimest. Majas, kus mõned puitkonstruktsiooni osad on märgitud aastaarvuga 1914. Majas, kus õhk on värskem kui seda ümbritsevas metsas. „Vaata teoseid,” püüan endale pidevalt meenutada. Ja vaatangi. Vaatan hoolega. Aga ma ei näe neid. Teosed näivad olevat ühte sulanud puiduga, millele nad asetatud on. Justkui oleks maja nad alla neelanud.

Ajaloo kihistused teostes ja seinades

Ühte asja ma siiski suudan märgata – kuivõrd isiklikud mõned tööd on. Mirjam Variku teos käsitleb kunstniku kooliaegseid traumaatilisi kogemusi, Eri Rääsk mõtiskleb oma perekonnaajaloo teemadel ning Anna-Liisa Kree jagab hetki emadusest. Kohati tundsin, nagu oleksin võõra inimese päevaraamatut lugenud. Kuigi ma tahtsin neid lugusid kuulata, kõlas kihiline ajalugu, mida maja oma minevikust mulle sosistas, ikkagi palju valjemalt. Majaemand jutustab, et siinne renoveerimistöö on tema kunst. Ei saa sellele vastu vaielda.

Äkki on niisugused kohad nagu see siin põhjus, miks valge kuubi formaadis galeriid on üldse tekkinud? Siia kaovad teosed ära, peaaegu et lahustuvad. Grupinäitustega on see risk muidugi alati olemas. Veelgi suurem on see oht muuseumites ja galeriides. Minu meelest kasutatakse niisuguseid steriilseid ruume liiga palju ning need kuhjatakse teoseid ja nende tähendusi täis. Selle tulemusel sünnib mitmehäälsuse asemel hoopiski arusaamatu kakofoonia. Kõige markantsema seesuguse kogemuse sain 2022./2023. aasta sügistalvel Pariisis Palais de Tokyos. Kunstikeskuses oli korraga eksponeeritud neli näitust (kui mitte arvestada kõrvalprogramme), kusjuures kõigis neis osales mitu kunstnikku. Mõnes kohas ei olnud külastajal võimalik isegi vabalt liikuda, kuna selle jaoks ei olnud lihtsalt ruumi ette nähtud. Publikule ei olnud ruumi jäetud. Niisugused kogemused tekitavad küsimuse: kelle jaoks see siis oli?

Et oleks ruumi

Vastupidise näitena meenub Helsingis asuv Amos Rex. Suurem osa sealsetest näitustest on kas isikunäitused või eksponeeritakse mingit osa kunstniku või rühmituse loomingust (Bill Viola „Inner Journey” või hiljutine Hans Op de Beecki „The Quiet Parade”). Ükskõik kui palju külastajaid minuga samal ajal näitusesaalis ka poleks, olen alati tundnud, et minu kogemusest hoolitakse, et mulle on tagatud tingimused, et saaksin vaadata ja näha, kuulata ja kuulda. Ja olen alati soovinud selle eest oma tähelepanu ja ajaga tasuda.

Olgu see galerii, kellegi korter (mõtlen siin Liis Varese teosele „Kus sa oled?”) või angaar (Edward von Lõnguse „Viimsepäeva katedraal” Ülemiste Citys), aga iga ruum nõuab dialoogi kuraatori, kunstniku ja vaataja vahel, läbirääkimist selle üle, mida eri pooltel on üksteisele pakkuda. Villa Dombrovka on kahtlemata omaette „loominguline reaalsus”, ehk isegi liiga võimas, et teistele piisavalt ruumi anda.

Teen viimase pildi ja ahmin ahnelt endasse seinte värve ja tekstuure, värske õhu puudutust vastu mu nahka ning vana puidu lõhna. Liigun uuesti läbi armastatu suu ning suman mööda tihedat ja õrna valgust õue.

Olen väljas – lahkun Karepal asuvast Villa Dombrovkast – istun sõbra autosse, et Tallinnasse tagasi sõita – üritan välja mõelda, kuidas kirjutada näitusest, mis asub pealtnäha kuskil suvalises kauges kohas.

Bohdana Korohod on Tallinnas elav ukraina kunstnik ja kirjanik. Tema praktika põhineb peamiselt tekstil ja liikuval pildil. Alates 2020. aastast osaleb ta eˉlektroni tegevustes.

Keiu Krikmann on kirjutaja, tõlkija ja kuraator. Alates 2021. aastast töötab ta kunstiajakirja A Shade Colder toimetajana.