Tervistav teekond meie endi psüühesse. Kunstiteosed, mis töötavad läbi meie ümberdefineerimata regiooni allasurutud kollektiivseid traumasid.

Näitus „Hüvasti, Ida! Hüvasti, Narcissus!” Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (14. aprill — 4. juuli 2023). Kuraator Tanel Rander. Kunstnikud Aliaxey Talstou, Elo Liiv, Holger Loodus, Kateryna Lysovenko, Kirill Tulin, Paulina Pukytė, Svitlana Biedarieva.

On reede hilisõhtu. Ma kiirustan Balti jaama suunas, et viimase rongi peale jõuda. Kõik mu ümber on rabavas konstruktsiooniseisundis. Grupp välismaalasi suitsetab baari ees, millest möödun. Nad kannavad lambanahast jakke ja karusnahkseid mütse, täpselt selliseid, mida saab osta Balti jaama turu antiigisektsioonist. Need noored meenutavad mulle kedagi, kes on pääsenud just Siberi vangilaagrist. Mõtlen endamisi: „Milline täiuslik lõppakord näituse külastamisele! Ma poleks ise parema peale tulnudki.”

Näitus on rajatud tühimiku idee, täpsemalt Ida-Euroopa identiteedi ümber, mida meie pered on täitnud muu hulgas küsitava väärtusega sümboolsete objektidega, nagu vaasid, nevaljaškad või Nõukogude sõjamonumendid. Seda võimendab läänelik pilk, mida kogeme ka tänapäeval, näiteks eespool kirjeldatud hetkes, kus nõukogudeaegsetest riietest (muude vintage-esemete kõrval) olid saanud kutsuvad ja ligipääsetavad aspektid turistide Eesti-kogemusest. Hoolimata Eestis, Lätis, Ukrainas ja teistes Ida-Euroopa riikides elavate inimeste pingutustest on idaeurooplane jätkuvalt adekvaatne identiteedimarker, mis märgib olemuslikult Nõukogude või Vene impeeriumi pärandit: äravahetamiseni sarnased hruštšovkarajoonid, seinavaibad ja imperialistlikud vene autorid, nagu Dostojevski, Tšehhov või Tolstoi. Möödunud aastale jättis jälje Venemaa täieulatuslik sõda Ukraina vastu, mis on seda vaadet regioonile kõigutanud (ja nagu „Hüvasti, Ida! Hüvasti, Narcissus!” näitab, nihutanud ka meie endi oma).

Seetõttu ütleb näitus paradoksaalselt viltustele eneseesindustele head aega, samal ajal neist kramplikult kinni hoides. Kristallvaasi, mida kasutatakse selle keskse metafoorina ning mis on ka Aliaxey Talstou, Elo Liivi (tema puhul kristallitükkidena) ja Paulina Pukytė tööde korduv motiiv, hävitatakse ja tõstetakse pjedestaalile samaaegselt. See tundub aga ritualistlik ja teraapiline. Nagu surnukeha pesemine ja riietamine enne matust. 

See paradoks tekitab aga ka limbo, siirde tunde. Kuigi taju selle siirde ülemäärasest kestusest võib olla jagatud, viib „Hüvasti, Ida! Hüvasti, Narcissus!” selle sammu võrra kaugemale. See ei ole passiivne ega neutraalne minevikumõtisklus, kunstnikud ei põgene abstraktsiooni. Nii kuraator Tanel Rander kui ka kunstnikud käivad välja väga selge sõnumi: on viimane aeg jätta hüvasti sellega, mida pidasime Ida-Euroopa identiteediks. On aeg hüpata meie endi olemuste määratlemata tühimikesse ja võtta need omaks. „Hüvasti, Ida! Hüvasti, Narcissus!” kuulutab lootusrikkalt ja isegi mänguliselt, et oleme matuseks valmis.