Ei tule üllatusena, et Laura Juno novembrikuus ilmunud debüütalbum on ootuspäraselt kalibriislik. Seisab sellegi plaadi taga ju sama seltskond, ainult selle vahega, et veduriks ning tekstide ja meloodiate autoriks on siin peamiselt Laura Junson. Alan Olonen ja Erko Niit istuvad seekord produtsenditoolil.

★★★★☆

Tulemuseks on pandeemiast puudutatud plaat paari mõnusa kõrvalepõikega. Tüüne biit, kerge melanhoolne maik, kohati suisa zen kõla – kõik, mida elektrooniliselt indie-popilt ootaks. Seda kõike saadab Laura Juno mahe, suure ulatusega vokaal.

Albumi temaatikat kirjeldavad sellised märksõnad nagu 2020, isolatsioon, nutitelefon ja sassi löödud maailm. „Dance of Isolation” on plaadi ideaalseim näide, mis võtab kokku maailma nelja seina vahel. Mõne loo puhul tundub, et aeg oleks justkui seisma jäänud ja see on õnnestunud kuidagi plaadile salvestada. 

Nende tunnete kõrval vastandub ülejäänud lugudele igati suvine „Your Mind”, kus külalisetteaste teeb Sander Mölder. Täieliku üllatuse valmistab aga unetusest kõnelev, kuid samas ülimalt energiline „Miss Sleep”, mis raputab kuulajat nurjatu biidiga. Kui muidu võivad lugude käigud olla ettearvatavad, siis siinne diskohitilik saund tabab nagu unetus keset ööd. Sellist särtsu tahaks Laura Junolt tulevikus rohkemgi kuulda. 

Kui albumi mõte oli panna kokku teejuht suletud maailmaga toimetulekuks või kirjutada muusikasse tunded, mida paljud isolatsiooniperioodil kogeda võisid, on pingutus läinud asja ette. Hea ravim, mille järele sirutada nii sise- kui ka väliskaemuseks.