Urmas Lüüsi „Tädi Õie 65. sünnipäev” pakub argielulises seigas komejantliku nostalgiaga ülevalatud eksistentsiaalset õõva.
★★★★★★★☆☆☆
„Tädi Õie 65. sünnipäev”, Kanuti Gildi SAAL. Autor ja lavastaja Urmas Lüüs, ruumide looja Marko Odar, esemete looja Hans-Otto Ojaste, helikunstnik KIWA, valguskunstnik Henry Kasch, dramaturg Joanna Kalm. Etendaja Mari Mägi või Kaja Lindal. Esietendus 5. aprillil 2024.
Paar päeva enne etendust tekkis mul küsimus, kes on tädi ning kas vanus määrab meie eesliite? Kanuti Gildi SAALi jõudes saab enne sünnipäevale sisenemist päevakangelase kohta lugusid kuulata. Kõrva jääb tekst, et tädistumine pole saavutus, vaid justkui ühiskonnast mahakandmine.
Tädi Õie korterisse astudes hakkavad silma lilleline tapeet ja viimastel aastatel lavastaja Urmas Lüüsi poolehoiu võitnud nõukaaegsed sektsioonkapid. Taustal mängib aus süldimuusika. Tekib tunne, nagu oleksin siin korteris juba olnud. Peategelast kehastav Mari Mägi tuiskab etenduse külalistele familiaarselt vastu, tema tädimaneerlik jutt ei rauge, kui ta meie ümber asjatab. Ta muretseb vastuseid ootamata, paneb kõik, nagu sünnipäeval ikka, lauda katma, teed valama, küpsiseid pakkuma ning kui vaikus kipub piinlikuks venima, kukub midagi mürtsuga maha, kook läheb kärssama, aknast vallandub tõmbetuul, mis katab külalised ja peolaua sügiseste pehkinud lehtedega.
Sünnipäev liigub kohmakas tempos, midagi justkui juhtub, aga siis kõik raugeb taas. Olen ka ses hetkes varem olnud. Ei tunne lähedalt kedagi, pelgan lauanaabriga kõneleda, sest äkki paistan võõraste seas liiga silma, vahin teetassi ja proovin totrat nalja teha. Teatrimaagia hakkab lahustuma torkiva reaalsuse ja veidruse sümbioosis.
Õie mainib mõnel korral aegu, kui oli 19-aastane. See on aeg, kui kõik on veel ees, aga kui eesolev kätte jõuab, on aastatega kogunenud sisse müra, mis raputab ja vibreerib, paiskub välja intensiivsemalt kui kärssama läinud koogi must suits. Ka etendusel muundub tädi varasem rõõm KIWA helikujunduse tulemusel tumeaineks. Õies vallandub pool, mis pole külalistele vaatamiseks ega toreda tädi kuvandile omane.
Lüüs on viimastel aastatel tegelenud oma loomingus „ülerahvastatud üksindusega” ja nähtusega, mida nimetaksin „nostalgiast laetud mäluks”. Tema töödest õhkub mälestusi, mis viivad mõtted tihtilugu vanavanemate pajatatud lugudele. Või siis tuletab ta meelde tuleviku võimalikku üksindust ja unustust tugitoolis eredalt vilkuva ekraani taga.
Kuid kes on tädi ning kas ta üldse eksisteerib etenduses nähtud kujul? Noorusihalus on ju ühiskonnas teema. Botox on teema. Eakohaselt käitumine on teema. Teatud eas sektsioonkappi enda unustamine on teema. Mis ei ole aga teema, on jätkata loomulikku teed pidi eluea lõpuni. Mõista keha väsimist ja naturaalseid protsesse ning mitte lasta seetõttu vaimul murduda. Eksistentsiaalset õõva tekitab tõdemus, et ühiskond on disainitud igavesele noorusele, tädidele pole tingimusteta kohta.
Lüüsi „Tädi Õie 65. sünnipäev” on kui katkendlik komejant, mille vahele on pikitud tõsisemaid elulisi kihistusi. Etenduses nähtu on tuttav, kuna see on nagu lugu minu või sinu lähikondlasest. See käivitab mõtte inimene olemisest ning sellest, kes ja mis meid defineerib. Loodan, et praegune tädikultuur on pehkiv, mitte et seda kellelegi keelata, vaid et vabastada üksikindiviid ühiskondlikest raamidest, millega ta end ise ei seosta.
PS. Soovitus: minge kuulake Kanuti kodulehelt tädi Õie lugusid. Lüüsi raadioteaterlik jutustamisoskus ja teksti muhe mahlakus tõmbab, nagu ka ühes loos kõlab, „suunurgad alla ja põsesarnad üles”.
