Samal ajal kui keskmine eluiga tõuseb ja arusaam keskeast nihkub ülespoole, pommitatakse inimesi, peamiselt just noori naisi, varakult juttudega vananemise ohtudest. Kellele jääb privileeg rahulikult ja loomulikult vananeda? 

Illustratsioon: Maria Dimancea

Meie peres on naised alati kauem elanud kui mehed. Kui Vargamäel tappis lävepakk Krõõda, siis minu esiemade konte muutis töö vaid tugevamaks, hinge heideti alles siis, kui majad said valmis ehitatud, kartulid võetud ja hoidised tehtud. Mulle tundus alati, et need naised ei vanane, nende käed on alati tugevamad kui minu omad, nende silmad teravamad, sõrmed täpsemad. Pidev vajadus hoidistada, korrastada, kaevata, parandada, tassida ja tarida tekitas minus aga õudu. Kas selline ongi vanaks saamine? Kas neid ei häiri hallid juuksed ja põlvedest väljaveninud retuusid? Kas kodus toimetamise asemel ei taha nad lugeda, reisida, teha kõiki neid asju, mida lubame ise vanaduses tegema hakata? 

Kuidas vananeda edukalt ühiskonnas, kus juba 30–40-aastased naised räägivad meedias julgusest vananeda ja on näited „hästi säilinud” ilust? 

Vananemist mõistetakse riigiti erinevalt. Seoses keskmise eluea kasvuga on nihkunud ka arusaam keskeast, mis eestlaste silmis algab valdavalt 43. eluaastast (näiteks vähem kui kümme aastat tagasi peeti Hispaanias keskealiseks 36-aastast inimest, nüüd on see hinnang muutunud sarnaseks Eesti omaga). Nooremale põlvkonnale heidetakse tihti ette, et nad ei käitu eakohaselt, sest varem järgnesid keskkoolile või ülikoolile tihti kindlad eluetapid või käitumismallid: lapse saamine, auto ostmine, natuke hiljem maja. Inimese vanuse eeldamine käib lisaks füüsilistele aspektidele suuresti just nende märkide järgi: mis positsioonil ta töötab, on tal oma auto, kas tal on lapsed, on ta abielus; milliseid riideid ta kannab, mis seltskonnaga ta lävib, mis pidudel ta käib. Kui meie vaatepunktid ei kattu, võib teine pool olla kas zoomer, boomer, tädi, keskealine mees, proua või mutt. Üksiti vaadatuna pole kõikidel neil sõnadel tingimata negatiivset konnotatsiooni, ometi on need konteksti asetatuna üldiselt kasutusel teises ebamugavuse tekitamiseks ja ta pisendamiseks. 

On selge, et mehed ja naised vananevad erinevalt, kui mitte bioloogiliste tegurite mõttes, siis kindlasti sotsioloogiliste. Euroopa Sotsiaaluuringute andmete kohaselt saavad naised kõikides riikides varem vanaks kui mehed, peamiselt just meeste hinnangul. Lisaks oma laste kasvatamisele langeb naise õlgadele üldiselt ka lapselaste eest hoolitsemine, enda ja/või mehe vanemate eest hoolitsemine ja väga tihti ka oma partneri eest hoolitsemine, mehed seevastu on altimad haige lapse või partneri puhul lahkuma. Mõneti on naised sunnitud muutuma tädideks, muttideks ja eitedeks, sest neil pole luksust jääda igavese lapse positsiooni, kus keskeakriisi leevendab lihtsalt uute mänguasjade ostmine. Samadele Euroopa Sotsiaaluuringute andmetele tuginedes on Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor Marju Himma välja toonud, et „naiste saatus on olla kauem vana, sest naiste eluiga on küll pikem kui meestel, kuid nad saavad ühiskonna arvates varem vanaks”. 

Statistika ütleb, et suurem tõenäosus Eestis pikalt elada on neil, kes elavad linnapiirkonnas, on eesti rahvusest ja kõrgelt haritud.

Kes kannatab, see kaua ei ela

Akadeemilises maailmas tugineb arusaam edukast vananemisest suuresti John W. Rowe’ ja Robert L. Kahni teadustööle[1], mille kohaselt ei ole edukalt vananeval inimesel haigusi, tal on säilinud kõrge füüsiline ja kognitiivne võimekus ning aktiivne töö- või sotsiaalelu. Just seetõttu eristame me keskmisest elueast rääkides ka tervena elatud aastaid, mis on märksa kõnekama väärtusega. Statistikaameti andmetel on Eestis näiteks meeste keskmine eluiga ja tervena elatud aastate pikkus lühem kui naistel – meeste eeldatav eluiga on 73,6 aastat ja tervena elavad nad sellest keskmiselt 57,9 aastat, naistel on need arvud 82,3 ja 60,6. Seega moodustavad tervena elatud aastad suurema protsendi meeste elust kui naiste puhul. Statistika ütleb meile ka seda, et suurem tõenäosus Eestis pikalt elada on neil, kes elavad linnapiirkonnas, on eesti rahvusest ja kõrgelt haritud. Kõige vähem elavad põhiharidusega mehed, mis on tõenäoliselt seotud näiteks tervist kahjustava töö või üleüldiselt tööohutuse, sissetuleku ja elustiiliga. Olgugi et eestlaste tervena elatud aastate arv on sellel aastal rekordtasemel, on vahe kõrgelt haritud inimeste keskmise eluea (81,8 aastat) ja põhiharidusega inimeste keskmise eluea (71 aastat) vahel jahmatavalt suur – kümme aastat. Kui panna see konteksti, kus meil ei jätku õpetajaid, koole suletakse ja ligi 300 000 inimest elab suhtelises vaesuses, saame üsna musta stsenaariumi. Pensionisüsteemi kokkukukkumise valguses näib ühiskonna lahendus olevat lihtsalt lootus, et vaesed surevad enne ära, kui neid toetama peab hakkama. 

Noored vanainimesed ja igavesti noored Aivarid

Mitte keegi ei karda vananemist nii hüsteeriliselt kui noored naised. Kivil istumine hävitab su munasarju, alkohol ja suitsud teevad su vanaks (mehi ei tee), päevitamine teeb su vanaks (vähk on suva), kortsutamine teeb su vanaks (Botoxiga tasub alustada juba ENNE kortse). Kohe kui hakkad lähenema kolmekümnele, peaksid igaks juhuks oma munarakud külmutama, sest mõne aasta pärast, „soliidses” eas ei pruugi sa enam lapsi saada. Parem oleks, kui sul on Tuleva pensionisammas, millele sa peaksid maniakaalselt mõtlema juba alates oma esimesest tööotsast suvel malevas maasikaid korjates. Kuidas vananeda edukalt ühiskonnas, kus juba 30–40-aastased naised räägivad meedias julgusest vananeda ja on näited „hästi säilinud” ilust? 

Keegi ei taha rääkida vanade meeste spermakvaliteedist sama palju kui noorte naiste emakatest, olgugi et elustiilivalikud ja vanus mõjutavad märgatavalt ka meeste viljakust ning järeltulijate tervist.

Kui eelnevalt tõin välja, et naised saavad meeste silmis varem vanaks, siis mündi teisel poolel on asjaolu, et paljud mehed ei suuda hinnata adekvaatselt ka iseenda vanust. On peetud tuliseid vaidlusi teemal „kas armastus küsib vanust?”, mis puudutab suhteid alaealiste tüdrukutega, kelle arvamust needsamad keskealised mehed muidu igas teises teemas ebaadekvaatseks ja lapsemeelseks peaksid. Kodulaenude, investeerimisfondide ja muude keeruliste valemite ja tehete asemel osutub kõige olulisemaks: vanus / 2 + 7 = kui sa pead seda arvutama, on ta sinu jaoks liiga noor. Kui naistele korrutatakse maast madalast, et kui ta ei ole karske ja öko ning kohe noorelt ei sünnita, jääb ta viljatuks või sünnitab haige lapse, siis meeste puhul on tegu tabuteemaga, millest ühiskond sujuvalt üle libiseb. Keegi ei taha rääkida vanade meeste spermakvaliteedist sama palju kui noorte naiste emakatest, olgugi et elustiilivalikud ja vanus mõjutavad märgatavalt ka meeste viljakust ning järeltulijate tervist. Seetõttu ongi naised, kes vanuses 40+ lapse saavad, osade silmis „vaprad”, aga teiste silmis „isekad”, ent 60+ vanuses mehed lihtsalt elavad oma teist noorust läbi. Meeste tervena elatud aastate ja keskmise eluea kontekstis on aga asjakohane küsida, kumb hakkab teise eest hoolitsema, kas vanem lapse või teismeline eaka isa eest?

Naised hakkavad äärmise kiirusega vananema alates sünnihetkest, põhikoolis peetakse tüdrukuid poistest arenenumateks, keskkoolis peetakse neid piisavalt küpseteks vanemate meestega suhtesse astumiseks ning alates ülikoolist hakkab nende bioloogiline kell nii armutult tiksuma, et kui julged kusagil oma diplomiga lehvitada, saad põlastavalt külge tädi tiitli. Naistele meeldib öelda, et me oleme ilusad iseenda jaoks, mitte meestele meeldimiseks, aga ma ei ole selles enam täiesti kindel. Ilus olemine on kaitsekilp ühiskonna eest, mis su muudesse väärtustesse muidu pisendavalt suhtub. Kui ma olen ilus ja noor (aga mitte liiga ilus ja noor!), siis mul on õigus avaldada arvamust ja väita asju, ilma et selle taga oleks väidetavalt ebakindlus seoses mu välimusega. Kui neil ei ole millestki kinni võtta, siis nad on sunnitud keskenduma sellele, mida sa ütled. Õllekõhuga, näost punetavad ja hingeldavad Aivarid võivad olla sellised, nagu nad on, maailm hindab neid nende kõrgete sisemiste väärtuste tõttu. Ja vanade naiste kohustus on Aivarite elu võimalikult mugavaks teha, isegi kui see tähendab igavesti hoidiste tegemist ja küünarnukkideni mullas olemist. 

[1] Kahn, R. L.; Rowe, J. W. 1997. Successful Aging. – The Gerontologist, nr 4, lk 433–440.

Hele-Mai Viiksaar omab kirjandusteaduse magistrikraadi, mida ta on kasutanud edukalt ära internetis vaidlemiseks, tasuta raamatute saamiseks ja reklaamtekstide kirjutamiseks.

Maria Dimancea on vabakutseline illustraator ja animaator, keda huvitab inimkeha ja selle kujutamine. Ta elab koos oma koeraga Bukarestis.