Käisime proovis külas Liisa Saaremäelil ja Florian Wahlil, kel käsil järgmisel nädalal Kanuti Gildi SAALis esietenduv „Scream Box”.

Liisa Saaremäel ja Florian Wahl koos laval – see tundub nüüd, kus see juhtub, täiesti loogiline. Liisa lavastab, koos etendavad. Liisa esimene institutsionaalne black box lavastus. Vahepeale on jäänud jõesäng, millest leiab rännaklavastuse Paljassaare garaažiühistus (2021), eksperimendi Rakvere abiturientidega Baltoscandalil (2022) või installatiivse näitus-lavastuse ARSi projektiruumis (2022). Koos Keithy Kuuspuga aitavad nad arhitektuuribürool b210 lavastada tänavuse Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni installatsiooni performatiivset poolt, ning, et nimekiri täielik oleks, siis on Liisa ka värske Draamateatri lavastuse „Teoreem” (lavastaja J. Ulfsak) peaosas. Ühesõnaga, tuli on takus ja käed rakkus. Ja Florian „chardonnay shopping” Wahli plaat „Kataris garanteeritud” valiti muusikaauhindade jagamisel 2022. aasta alternatiivalbumiks. Pühitsetud autsaiderist sai üleöö lokaal-popstaar. Nüüd kohtuvad nad lavastuse „Scream Box” laval ja hakkavad laulma ja kujundeid looma – organitest, mitte-organitest, valgusest ja varjust.

Karjatus, karjumine, väike kõri, mis teeb palju asju. Äkki tutvustate oma mõtteid seoses kohe-kohe esietenduva lavastusega „Scream Box”, ilma spoilimata.

Liisa Saaremäel: Mind huvitab karje seepärast, et ta on kuidagi maksimaalne, kuidagi teatraalne. Avab päris laia ukse, mille kaudu lugusid rääkida ja nii iseennast kui publikut mingisugustesse kohtadesse viia. Karjes on midagi jõulist, samas kõri kui organ ise on üsna habras ja väike. 

Florian Wahl: Mul palju pole lisada, ma olen lihtsalt floriapidaja, psühhoanalüütik, doktoor, kes vaatab, et kõik läheks siin operatsioonil harmooniliselt ja sujuvalt. 

Millised on teie enda lavakarjääri kogemused karjumisega? Kui palju te seda kasutama olete pidanud ja kui meeldiv see on olnud?

Florian: See on alati meeldiv! Mina töötan ka lastega ja seal saab alati palju karjuda. Ka laval olles meeldib inimestele, kui sa seda toorust ja maksimalismi esile kutsud ja hulluks lähed. Ma olen seda palju teinud, aga seekord kahjuks ei saa. (mõlemad itsitavad). Vaatab seda asja veel, praegu kaardid ei näita. 

Liisa: Mul ikka on laval karjumise kogemust, aga sellises teatraalses vormis. Viimasel ajal pole enam eriti sellist juhust olnud, aga kui ma töötasin veel näitlejana teatris, siis tuli seda sageli ette. Mul on olnud ka hääleprobleeme ja selle käigus olen oma häälepaeltega väga lähedalt tutvust teinud. Aga olen nendega tutvunud varemgi, neid hoidnud või siis retsinud. 

Kas karjumine ja oma häälepaelte ulatuslik kasutamine viitab alati mingisugusele ekstreemsusele või võib see olla ka midagi pehmet ja meeldivat?

Liisa: Praegu rääkisime temast üsna hääletehniliselt, aga karje võib olla ka metafoorne. Ta võib endas kanda ka mingit oksüümoroni, ka vaikus võib olla karjuv. See lavastus ei räägi ka kitsalt vaid hääletehnilisest ja soorituslikust karjest, see spekter on laiem ning ma loodan, et see laieneb metafoorina ka teistesse soppidesse. 

Läheme siis formaalsemaks, kuidas tuli teil mõte koos lavastust teha?

Liisa: Ma kutsusin Floriani.

Florian: Mina ei olnud sellest alguses üldse huvitatud, sest mul on negatiivsed kogemused lavastajate ja lavastustega. Aga Liisa ja Emer Värk tulid suurte silmadega rääkima, et hästi tore ja chill tuleb. Ja tõesti, siimaani on üllataval kombel olnud üsna tore ka. Aga eks näis.

Liisa: Esikani on veel nädal aega!

Florian: Esikani on veel nädal aega ja mul on närvid suht läbi.

Florian, sul endal on ka ju esinemistes lavastuslikkus alati väga olulisel kohal. Ses suhtes pole lavalaudade vahetus väga radikaalne?

Florian: Ei ole küll, aga koos mõelda on teistsugune, see kokkupõrge. Eks ma üritan veidi võib-olla värvi lisada. Keemiline reaktsioon, vaatame, mis juhtub.

Te loote lavastuse tarbeks ka uued muusikalised vormid ja käigud?

Florian: Me oleme leiutanud siin asju küll, millest mõned on päris lõbusad.

Liisa: Prooviprotsessi alguses oligi põhifookus muusika loomisel ja vastastikusel põrgatamisel. Emmalt-kummalt tuli sisend ja Florian lõi sellele muusikalise vaste ja vormi. 

Florian: Kui aus olla, siis paljud asjad olid juba enne olemas. Esimestes proovides ma lasin Liisale mingeid asju, mis olid mul valmis. Siis ta oli kohe „davai, sobib! super, super”. See lavastus on mõnes mõttes ka minu uue albumi suur spoiler. 

Liisa: Jah?

Florian: Jah! (mõlemad naeravad) Need asjad olid mul tegelikult albumi jaoks mõeldud, aga Liisa oli kohe „sobib, see on perfektne”. Selles suhtes on olnud tore, et Liisa pole andnud väga palju ülesandeid, et tee nüüd täpselt selline lugu. 

Liisa: See on mulle oluline ka. Mulle meeldib, et sa oled ultra performatiivne, aga sul ei ole teatri- või etenduskunstide tausta. See on minu jaoks olnud huvitav. 

Afekt on ikka ja jälle popp sõna ja afektiga teatavasti võib kaasneda valjusus. Kui tihti või lihtsasti te ise afekti satute?

Liisa: On hetki, aga selline käitumismustrilaadne asi pole olnud otseselt algimpulsiks, mida lavale laiendada. Aga seda ma usun, et karje on üsna sageli kontekstis ja seda on kontekstist raske eraldada. Laval karjega tegelemine mõjub hästi teatraalsena, isegi kui läheneda tehniliselt. Karje justkui palub mingit konteksti. Mind ongi selle protsessi käigus huvitanud need hetked, kus see kontekst hakkab muutuma või murenema ja kuidas selle teatraalsusega tegeleda. 

Olete te kunagi sattunud või viibinud helikindlas ruumis, kus on võimatu häält esile kutsuda?

Florian: Ma ei peaks sellises ruumis kaua vastu. Ma pean vaevu siin vastu. Ma teen nalja, eks.

Liisa: Ei, aga ma uurisin neid ruume ja vaatasin videoid, kui ma alustasin lavastuse ettevalmistustega. Neid ruume vist liiga palju ei ole, aga seda oleks tuus küll katsetada. 

Sensoorse ilmajäetuse ruume on vist lihtsam leida, kus soolalahuses pimedas hõljud.

Florian: Seda ma olen teinud, see oli väga mõnus. Mulle kingiti see võimalus ükskord sünnaks. Seal kapslis mängis vist mingi ambient musa, aga kehaline taju kadus küll ära. Aga helikindla ruumi puhul on huvitav, et kas see on mõnus või pigem karistus. 

Liisa: Seal on vist ikkagi nii, et kui oled natuke kauem oled helitus ruumis, hakkab flippama. 

Liisa, sa tegid paar aastat tagasi Paljassaares rännaklavastuse „Tiny Home Production Presents: Suurem kui elu”, mis rääkis väikesest kodust, väikesest ruumist. Nüüd siis mõnes mõttes väikesest kõrist. Sul on ehk teatav soov väikeseid asju ettepoole tuua?

Liisa: See on tõsi, ma otsin tegelikult oma töödes skaalasid – ülitilluke ja hiiglaslik. See oli nii Paljassaare lavastuse ja mingil määral ka eelmine suvi Rakveres etendunud „Sihtkoht teadmata” puhul, ma olen ise ka väikelinnast pärit. Mingisugune väike, mis pulbitseb või pressib välja, on minu jaoks läbiv teema. 

Small is good!

Liisa: And more is more!