Lil Till on nüüdseks vana kala ja laseb kuulajal seda ise aimata.
★★★★☆
Lil Tilli võimsaim trump on tema staaž. Kui Playboi Carti oli äsja oma kultusliku „beebihääle” räpimaastikule toonud, ilmus SoundCloudi avarustesse ka Carti eesti soost järeltulija. Aga seda kohe päris päriselt – vaevu pubekaealine Lil Till kandis oma nime häält väänamata välja. Omamoodi kultusplaadiks saanud debüüt „Raha üle kõige” oli igati õnnestunud proof of concept, kus Till keerutas isikupärase kirevuse ja energiaga oma sõrme otsas kuldaja plugg’i ja varajase rage’i mõjutusi.
Uus plaat on aga mastaapsem, tõsisem ja elulisem. Lil Till on nüüdseks vana kala ja laseb kuulajal seda ise aimata, sättides oma read biitide kõige magusamatesse taskutesse. Taoline häälekasutus ja autotune’i-vilumus võimaldavad tal igat silpi tahtmise järgi moonutada ja rõhutada. Tulemuseks on lõputu kogus kõrvausse: „Zaza” voolab algusest lõpuni justkui suurema vaevata, unustamatu refrääniga „Oxy” itsitab, põrkleb ja põriseb ning „Värvipime” on tervikuna üks õnnestunuimaid räpihitte, mis Eestis üldse toodetud on. Muidugi ei saa tänamata jätta biidimeistreid, kelle toodang seda kõike võimaldab. Muuhulgas on eriti sümpaatne näiteks Sigur Rósi sämpeldav „434”, mille yinyangilik kellakeste ja 808-plärinate kooslus räpparilt tema seni kõige hingestatumad värelused välja võlub.
Naised, ained, disainerriided ja kupüürid – lugude sisu on stiilile igati kohane. Lil Till mängib reeglite järgi ja midagi väga uuenduslikku ei tasugi siit oodata. See-eest on tal neist reeglitest pea virtuooslik arusaam. Austades skeenet, milles ta üles kasvas, ja skeenet, mis teda praegu ümbritseb, väljendab Lil Till oma žanritõlgendust enesekindlalt ja erakordse kvaliteediga.
