32-tunnine töönädal lisab paindlikkust, vähendab tervisehädasid ning tõstab tööõnne, kuid eeldab inimestelt motiveeritust ning tahet panustada vähemate töötundide juures pea sama palju kui tavapärase töönädala jooksul.

Enn Põldroosi õlimaal „Keksumäng”, 2009, Eesti Kunstimuuseumi maalikogu

Lühem töönädal pole uus teema. Esimesed nüüdisaja ettevõtted võtsid 32-tunnise töönädala kasutusele tosin aastat tagasi. Avalöögi tegi e-koolitusfirma Treehouse asutaja Ryan Carson alates oma äriühingu esimestest päevadest. Paar aastat hiljem järgnes tema eeskujule teiste seas osa Siemensist ja Philipsist. Tollal oli põhjus teine: maailma oli haaranud äsja majanduslangus ning tootmis- ja tootearenduskulud tuli kiiresti kontrolli alla võtta. Pärast pikka läbirääkimist töötajate esindusorganisatsioonidega lepiti kokku, et palkasid vähendatakse viiendiku jagu ning töönädalat lühendatakse samavõrra. Paar aastat hiljem kogesid nad tagasilööki, sest majanduse tõusule pöördudes kulges töönädala pikendamine tavapärasele 40 tunnile üle kivide ja kändude. Inimesed eelistasid lühemat töönädalat kõrgemale palgale.

Teisest küljest ongi 40-tunnine töönädal jäänuk saja aasta tagusest industriaalajastust. Selle lõi president Theodore Roosevelti ajal Frances Perkins, et kaitsta vabrikutöölisi ülekoormuse eest. Tänapäeva tootlikkus on märgatavalt suurem. Massachusettsi tehnoloogiainstituudi uuringu kohaselt on tootlikkus poole sajandiga tohutult kasvanud – 1950. aastatel 40-tunnise töönädalaga tehtud tööle kulub tänapäeval kõigest 11 tundi.

Briti majandusteadlane John Maynard Keynes pidas 1930. aasta suvel – just siis, kui suur majanduskriis hoogu kogus – Madridis kõne „Meie lapselaste majanduslikud võimalused”. Teisisõnu, Keynes rääkis meie põlvkonnast. Ta ennustas, et inimkonda ootab ees üüratu väljakutse: mida küll hakata peale tohutu hulga vaba ajaga. Ta prognoosis nii Lääne ühiskonna elustandardi vähemalt neljakordset tõusu kui ka seda, et 2030. aastal peaks piisama 15-tunnisest töönädalast.

Keskmine töönädal pole mitte lühenenud, vaid sisaldab enamikus lääneriikides kuni kümmekonna tunni jagu ületunde.

Me oleme sellest veel kaugel. Arenenud riigid, nagu Prantsusmaa, Holland ja Ameerika Ühendriigid, olid sajandivahetusel viis korda jõukamad kui 1930. aastal. Paraku pole töönädal lühenenud. Sellel on erinevaid põhjuseid, olgu selleks töötajate kasvanud iha kiire heaolu järele või teisalt ettevõtteomanike isu suurendada kapitali ja selle tootlikkust varasemast rohkem ning kiiremas tempos. Nii tulebki välja, et keskmine töönädal pole mitte lühenenud, vaid sisaldab enamikus lääneriikides kuni kümmekonna tunni jagu ületunde.

Majanduslik võit tööandjale

32-tunnisele töönädalale – ei ole vahet, kas räägime neljast kaheksatunnisest või viiest 6,5-tunnisest päevast või hoopis paindlikust tööajast, mille puhul loevad tagumikutundide asemel tulemused – leidub vähe mõistlikke vastuargumente. Suurem osa arutelust räägib ikka lühema töönädala idee kasuks. Siiani tuntuim eksperiment korraldati meie naabrite juures Rootsis, kus Göteborgis asuva vanadekodu töötajad tegid 2015. aasta veebruarist 2016. aasta lõpuni kuuetunniseid tööpäevi. Katses osales hooldekodu 68 õde, kelle ülesanne oli hooldada 72 vanurit, kusjuures hoolimata tööaja vähendamisest jäi palk endisele tasemele. Katse näitas, et haiguspäevade arv vähenes ligi viis protsenti ning töölt puudumised veidi enamgi. Veel tähtsam on see, et õdede hinnang nende energiatasemele ja motiveeritusele kasvas hüppeliselt. Lühema töönädalaga õed hakkasid telerivaatamise asemel veerandi võrra rohkem sporti tegema, sest neil oli senisest enam vaba aega. See omakorda vähendas kaela- ja seljavalu üle kurtjate arvu.

Teisel pool suurt lompi on töönädalat lühendanud peamiselt tehnoloogiaettevõtted. Projektijuhtimistarkvara tootja Basecamp lühendas töönädalat mõne aasta eest ning säilitas täispika töönädalaga samaväärse produktiivsuse peamiselt koosolekute arvelt. Basecampis ei osale koosolekul peaaegu kunagi üle nelja inimese korraga.

E-kaubandushiid Amazon katsetab personaliosakonnas 30-tunnist töönädalat. Programmis osalejate palka vähendatakse veerandi võrra, kuid nende täiendavad hüved jäävad samaks. Katses osalejad saavad ise osa oma tööajast valida – nad peavad olema kohal esmaspäevast neljapäevani kella kümnest kaheni pärastlõunal, kuid ülejäänud töögraafik on nende endi määrata.

Erinevad uuringud näitavad, et lühema töönädala puhul valivad töötajad targemalt, millega tasub tegeleda ja millega mitte.

Lühem töönädal alandab ettevõtja kulusid, sest lühema töönädalaga töötaja tulemuslikkus on tavapärase 40-tunnise tööajaga töötaja omast kõrgem. Töökoormus tegelikult viiendiku võrra ei vähene – tavapärasele üsna lähedane tööhulk tuleb ikka seljatada. Ent selle eest on võimalik maksta veidi madalamat palka. Erinevad uuringud näitavad, et lühema töönädala puhul valivad töötajad targemalt, millega tasub tegeleda ja millega mitte.

See on eriti oluline, sest töötajaskond nooreneb ning aastatuhandevahetuse lapsed eeldavad ja eelistavad varasemast rohkem paindlikkust. Pealegi võimaldab lühem töönädal valida vabamalt tööaega ja -keskkonda.

Kuldse medali teine pool

Maailm pole mustvalge. Helget tulevikku lubaval medalil on ka teine, tuhmim pool. Eespool kirjeldatud positiivsed küljed ilmnevad ainult juhul, kui töötaja on motiveeritud veetma kvaliteetset tööaega. Kui tema huvides on veeretada tunde tasapisi õhtusse, pole eriti suurt vahet, kas ta teeb seda 6,5 või 8 tundi päevas. Motivatsiooni puudumine kajab kohe vastu madalamas tulemuslikkuses, kokkuhoid jääb olemata ning majandustulemused kukuvad kolinal.

Samuti väärib tähelepanu see, millist tööd lühema töönädalaga töötajad teevad. Suurem osa 32-tunnise töönädala positiivsetest külgedest avaldub vaimse töö tegijail, ent kasu on nähtav ka vabriku liinitööliste puhul. Erinevail hinnanguil aitab liinitööliste vahetuse lühendamine kuue tunnini tõsta märgatavalt kvaliteeti ja vähendada tootmisvigu. Omaette küsimus on see, mida ütlevad ametiühingud töötajate palgakärpe kohta isegi siis, kui töötaja saab tänutäheks rohkem vaba aega.

Lühema töönädala eeldus on töötaja tahe panustada napimal tööajal aktiivsemalt ja paremini ning tööandja soov luua töötajale võimalikult head töötingimused.

Siin tulebki mängu kolmas oluline tegur. Lühem töönädal eeldab, et inimesel on hädavajalik elatustase ning ta saab inimväärset palka. Eesti-sarnases ühiskonnas, kus märkimisväärne osa elanikest elab allpool vaesuspiiri, pole mõtet hellitada lootust lühema töönädala tulemusena silmapiiril terendavast ülevoolavast õnnest.

Küpse ühiskonna rõõm

Arenenud heaoluühiskondadel, nagu Prantsusmaa, Holland ja Ameerika Ühendriigid, on olnud juba mõnikümmend aastat aega, et kärpida saamahimu ja ahnust ning võtta rohkem aega ligimestele, sest meid ümbritsevate töövahendite nutikas kasutamine võimaldab meil töötada üha vähem. Kas nende riikide hulka võiks kuuluda ka Eesti? Tõenäoliselt, ent enne seda tuleb seljatada meie arenenud riikidega võrreldes madalama tootlikkuse probleem, millele on viidanud oma raportites nii OECD kui ka IMF.

Lühema töönädala eeldus on töötaja tahe panustada napimal tööajal aktiivsemalt ja paremini ning tööandja soov luua töötajale võimalikult head töötingimused. Kui need kaks eeldust on täidetud, võiksime heita 40-tunnise töönädala lähemal aastakümnel ajaloo prügikasti ning nautida veidi madalama palga eest lühemat tööaega, mis võimaldab vaba aega suurendada ning elada täisväärtuslikumat, lähedastele enam tähelepanu pööravat ja rohkema kultuuriga täidetud elu.

Kristjan Otsmann on enese- ja meeskonnajuhtimise asjatundja, arengutoetaja ning koolitaja ja Eesti Aja Aeglustamise Ühingu asutajaliige. Viimasel kaheksal aastal on ta teeninud leiba lauale neljal päeval nädalas.