Nüüd, mil 2017. aasta lollused ja tegematajätmised on unustatud, saab viimaks kergemalt hingata, kuuse välja visata, jõusaali liikmekaarti uuendada ja üleüldse igati parema inimesena uuele aastale vastu astuda.

Helen Tammemäe. Foto: Renee Altrov

Sellega, et Eesti saab saja-aastaseks, on nüüdseks kursis ilmselt kõik meie 1,3 miljonit elanikku, võib-olla mõned naabridki, aga seda, et 2018. aasta veebruaris saab Müürileht kümneaastaseks, ei pruugi nii paljud teada. Palju õnne sellega seoses meile kõigile!

Aasta esimese numbriga kutsume üles rahulikkusele, tasakaalustatusele, jõudeajale ja molutamisele! Tööd tee nii palju, kui ilmtingimata vaja on, lõunapausid võta nii pikad, kui vähegi võimalik, küll jõuad veel produktiivne ja tubli olla!

Aga tõega, kuhu viib meid kogu see kiire? Me oleme pannud palju ressursse selle alla, et töötegemine oleks kergem, omavaheline suhtlus lihtsam ning et meil oleks rohkem vaba aega oma hobidega tegelemiseks, lähedastega koosolemiseks ning tervise eest hoolitsemiseks, ent sellegipoolest kimbutavad inimesi ärevushäired ja depressioon, läbipõlemine jms, sest pidevalt valdab tunne, et tööd on liiga palju ning kogu aeg peab aina reageerima, reageerima ja veel kord reageerima. Lõppenud aastal saatis Päevalehe ajakirjanik mulle vahetult enne pühi kirja palvega paari tunni jooksul oma seisukoht kujundada. Kaasa oli pandud lõik Jaak Madisoni intervjuust, kus viimane avaldas arvamust, et NO99, Sirp ja Müürileht ei vääri tema arvates riiklikku rahastust, sest need ei toeta tema maailmavaadet. Ilmselt lootis ajakirjanik saada minu käest vahetut ja kiiret emotsiooni, millega hõõguvast söest leeki üles puhuda, ja see on igati mõistetav – nii ajakirjandus tänapäeval töötabki, lisaks oleks olnud ebaeetiline vastaspoolele mitte sõna anda. Ometi loobusin kommenteerimisest, sest milleks kulutada aega intrigandiga kemplemisele, kui ma saan selle asemel teha sootuks midagi vajalikku või harivat.

Sarnasel põhimõttel lõpetasin ma möödunud aasta suvel sisuliselt ka Facebooki kasutamise. Täpsemalt öeldes tõmbasin alla rakenduse, mis kaotab Facebooki uudisvoo, kuid laseb samas sealsetes gruppides edasi tegutseda ja lehti hallata, sõpradelt sünnipäevakutseid saada jne. Ainult et puudub see endassehaarav ja sõltuvusttekitav sein, mille vahendusel endast päevade kaupa muudkui lõputul määral sõnavahtu läbi lasta, mis suures plaanis toob ilmselt kaasa rohkem kahju kui kasu. Vahetevahel tullakse mulle ikka ütlema, mida üks või teine inimene kuskil sotsiaalmeedias arvab, aga enamikul juhtudel kehitan ma õlgu ja mõtlen, et mis see tegelikult üldse minusse puutub. Tänapäeval võib iga inimene arvata mille iganes kohta mida tahes – ja arvataksegi! –, see ei tähenda veel vähimalgi määral, et kõik need mõtted üleüldse asjakohased oleksid. Sellega ei taha ma jällegi väita seda, et Facebookis asjatundlikke inimesi sootuks pole, aga on jäänud mulje, et kõike muud (ja üha enam ka lausreklaami) on seal lihtsalt proportsionaalselt nii palju rohkem, et tundub mõistlik kasutada oma info hankimiseks mõnda paremini kureeritud keskkonda. Seda selleks, et võita juurde väärtuslikku aega.

Ja väärtuslikku aega nimelt asjade üle mõtlemiseks, toidu seedimiseks, lõunauinakuteks ja aknast välja passimiseks. Ei kõla just kõige efektiivsema ajakasutusena, aga millegipärast on nii, et head mõtted sünnivad pealtnäha kõige suvalisematel hetkedel – tulevad nagu iseenesest, kui meel on puhanud ja kehal mõnus pingevaba olemine. Asju tuleb teha hingega ja mõtestatult ning seda on võimalik saavutada ainult ajaga.

Aega on kulunud ka Müürilehel – kujunemiseks ning enesekehtestamiseks. Vahepeal on muidugi olnud tunduvalt valjemaidki hääli, sealhulgas neid, kes kuulutasid, et Eesti Vabariik on teeninud ära nüüdisaegsema kultuurilehe, ent need sõnad jäid tühjalt kõlama ja tegusid ei tulnudki. Minu hinnangul põhjusel, et muutusi taheti liiga tormakalt, ning küllap virutas ka reaalsus valusalt vastu vahtimist, et millegi kohta midagi arvata on märgatavalt lihtsam kui oma kavatsusi ellu viia. Eks elu ole näidanud, et kaugele viib hoopis eestlaslikult stoiline mõtteviis „tasa sõuad, kaugele jõuad”.

Helen Tammemäe, peatoimetaja