Keda palgata – meest või robotit?
Lugemisaeg 10 minTöö võis varem teha poisist mehe, aga seisame uue ajastu ukselävel, mil võime loota, et töö teeb mehest inimese. Domineerimisel põhinev maskuliinsus ei too enam varsti leiba lauale.
Aastal 1993 oktoobris alustas tööd Eesti esimene sularahaautomaat. Nagu mujal maailmas, tekitas see enne paigaldamist hirme, peamiselt nende hulgas, kelle töökohta säärane efektiivne ja ööpäevaringselt kasutatav masin ohustas. Enne automaate tegid sularaha liigutamise tööd kümned ja kümned tellerid, kes arvasid, et kui kõik nende kliendid masinaid eelistama hakkavad, on nemad kasutud. Tutkit. Pangatöötajate roll on nende paari kümnendi jooksul, mis on tolle Hansapanga automaadi avamisest möödunud, lihtsalt transformeerunud – nüüdseks nõuab telleriks olemine teistsuguseid oskusi ja teadmisi kui 20 aastat tagasi.
„Ei ole iial olnud halvemat aega olemaks tööline ainult tavapäraste oskuste ja võimetega, kuna arvutid, robotid ja erinev digitaalne tehnoloogia omandavad neid oskusi ja võimeid enneolematu tempoga.”[1] Küsimus ei ole ekspertide hinnangul enam selles, millised töökohad automatiseerimise tõttu kaovad ja millised mitte, vaid selles, kuidas ühiskonnad massiivse digiarenguga tootmises ja teeninduses toime tulevad. Robotid meid veel niipea orjastama ei hakka, aga meie kasvav võimekus kõikvõimalikke ülesandeid vähemal või rohkemal määral automatiseerida viitab selgelt tõigale, et töö iseloom on muutumas.
Tavapärased oskused ja võimed on siinkohal sellised, mille inimlik komponent on minimaalne, mis on mehaanilised, korduva iseloomuga, mõtlemist ja intellektuaalsete otsuste tegemist mittevajavad. Pangateller, kes vaatab dokumendilt järele, kui palju raha kontol on, ja edastab selle info kliendile, on hukule määratud. Pangatellerile, kes suudab sekundiga kontoseisu edastada ja siis enda interpersonaalseid oskusi kasutada, et klienti krediitkaardi vajalikkuses veenda ning temasse pärast külastust veel kirjeldamatu sooja tunde jätta, kuulub aga homne päev.
Tööturu tulevikku iseloomustab kasvav paindlikkus seoses nii töötegemise aja kui ka kohaga – pidžaama selga jätmine ja kodus töötamine või teises riigis töötamiseks kodumaa reetmine on juba praegu paljude jaoks loomulik. Tootmise osatähtsus majanduses väheneb, teenindus- ja infosektorid aga kasvavad.[2] Vabakutselisi saab olema aina enam, osalise ajaga töötavate inimeste hulk tõuseb ning kui seadusandlus ka Eestis selle lihtsamaks teeb, on inimestel loodetavasti võimalik teenida raha mitmel erineval töökohal – esmaspäeviti võid olla tõlkija, teisipäeviti loomaarsti assistent ja kolmapäeviti müüa sõõrikuid sõbra kohvikus. Uuringud näitavad üht: vabamad töötajad on õnnelikumad ja produktiivsemad.[3]
Sooline hariduslõhe
Elame maailmas, kus maskuliinsuse tugevustest on saanud selle nõrkused ning mehelikkuse algoritmi ümberkirjutamine läägib, andes naistele saabuvatel kümnenditel tööturul hulga eeliseid. Tulevikuprojektsioonid on küll mustkunst, eriti kliima soojenemise ja praeguse poliitilise olukorra kontekstis, kuid teame seda, et tehnoloogia areneb, et rahvas vananeb, et sotsiaalsed oskused on aina olulisemad kõikidel töökohtadel ja et naistel puuduvad paljud piirangud, mis meid sajandeid tagasi hoidsid. Teadmistepõhises maailmas on formaalharidussüsteem üks levinuimaid viise, kuidas enda algoritme tehisintellektist paremaks kirjutada ning kasvada professionaaliks, kelle inimlikkus on tema esimene väärtus ning kelle suhe tehnoloogiaga viib tulemused järgmisele tasandile.
Elame maailmas, kus maskuliinsuse tugevustest on saanud selle nõrkused ning mehelikkuse algoritmi ümberkirjutamine läägib, andes naistele saabuvatel kümnenditel tööturul hulga eeliseid.
Aastal 2015 võeti Tartu Ülikooli arstiteaduskonda vastu 60 meest ja 112 naist. Ehkki vastuvõtutöötajad teavad, et mees- ja naisarsti vahel puudub olemuslik erinevus ning taotlussüsteem mehi ei diskrimineeri, on selline lõhe siiski aastate möödudes aina süvenenud, ja seda kümnetel erialadel. Viimasel kuuel aastal omandas kõrghariduse näiteks 25 000 naist rohkem kui meest. Suur sooline hariduslõhe Eestis ja mujal Euroopas, mida analüüsisin pikemalt enda eelmise aasta artiklis, omab aga muude kirjeldatud faktorite kõrval suurt kumulatiivset mõju tervele töömaastikule.
Infoküllane maailm, milles toimuvad muutused kiiremini kui iial varem, vajab töötajaid, kes on valmis ka pärast tööle asumist edasi või ümber õppima. Juuksurid, kes õppisid koolis tukka lõikama ja juuri värvima, peavad 21. sajandil teadma, kuidas teha balayage’i või seada juustesse pikendused. Oskused ja teadmised vananevad aina kiiremini ning töötaja väärtus tööandjale sõltub nii sellest, kui varmas on too olnud oma teadmiste ja oskuste arendamisel varem, kui ka sellest, kui agaralt käib töötaja koolitustel pärast lepingu sõlmimist. Ehkki Eestis osaleb täiskasvanuõppes suurem osa rahvastikust kui ELis keskmiselt, teevad naised seda sagedamini – viimase nelja nädala jooksul osales edasiõppes 18,4% naistest võrreldes 12,9% meestega.
Tulevikutrendid mõjutavad erinevaid sektoreid erineval määral. Kaks kõige suuremat hõivesektorit meeste hulgas – töötlev tööstus ja ehitus – palkavad enamasti madalama haridustasemega inimesi ning on samas üsna hea palgatasemega. Kuna töötlev tööstus on üheks kõige tõenäolisemaks automatsiooni ohvriks, siis tööstusettevõtetes oma päevi mööda saatvad mehed võiksid kindluse mõttes ka plaani B välja mõelda. Plaan B võib olla näiteks järgmine suurem hõivesektor ehk ehitus, kus haridus tuleb kasuks, kuid sage on kohapeal õppimine. Analüütikud ennustavad, et seoses kliimamuutustega võtavad valitsused ette ka suuremaid infrastruktuuriprojekte, ja see pakuks leiba paljudele. Veonduses ja laonduses on hõivatud ligi kümnendik töötavatest meestest[4] – tegemist on valdkonnaga, mis palkab praegu madalama haridustasemega inimesi, aga kuna tehnoloogia kasutuselevõtt just nendes valdkondades on kiirenenud, on põhi- ja keskharidusega veo- ning laomeeste konkurentsivõime madal, rääkimata sellest, mis saab sektori töötajatest isejuhtivate autode pealetungi korral. Viie populaarseima hõivesektori hulka kuulub veel info ja side – väga kõrge kasvupotentsiaaliga valdkond, mis vajab tulevikus tõenäoliselt abikäsi ja ajusid kokkukuivavatest sektoritest. Haridus ja avatus ümberõppimisele on siinkohal võtmetähtsusega.
Aga ega tööturgki tühja kohta ei salli ning praegu peamiselt naistöötajate domineeritud haridus- ja tervishoiuvaldkond kasvavad kindlasti, kuna ühtpidi oleme mõistnud ühiskonnana täiendhariduse ja elukestva õppe tähtsust nii riiklikult kui ka erafirmades ning teisalt on tervishoiustandardid pidevalt tõusmas ning vananev rahvastik vajab teenuseid ja abi – sotsiaaltöötajatest füsioterapeutideni, psühhiaatritest hooldekodude ametnikeni. Praegu on nendes sektorites tööl iga neljas hõivatud naine, kuid ainult iga kahekümnes mees. Töökohad haridus- ja tervishoiuvaldkonnas eeldavad kõrgemat haridust kui tööstuses või ehituses ning seega oleneb ümberorienteerumise edukus sellest, kas oskame teha otsuseid, mis meeste-naiste hariduslõhet vähendaksid.
Emotsionaalse töö feminiseeritus
Kolm kutti kohtuvad ülikoolilinnakus – nii tundub algavat iga lõpuks miljardeid väärt internetifirma. Need innovatsioonialged on sageli meestekesksed ning naisi kaasatakse harva. 84% Eesti start-up’ide alusepanijatest on mehed. Sellist soolist jaotust toetavad kasvatusega kaasa antud eelarvamused meeste ja tehnika kokkusobivusest. Kui rahaga ümberkäimist peeti eelmisel aastal võrdselt oluliseks nii poistele kui ka tüdrukutele õpetada, siis tehnikaga ringikäimise õpetamist poistele peeti kümme korda tähtsamaks.[5] Armastus mehelikkuse-naiselikkuse binaarsuse vastu on lakkamatu. Juhtmed, ruuterid ja Windows 10 install on meestele – see on Eesti anno 2017. Meeste domineerimine IT-vallas jätkub seetõttu suure tõenäosusega, eriti võttes arvesse, et see on ala, kus edu saavutamiseks formaalset haridust otseselt vaja ei ole. Võib isegi juhtuda, et mehed, kes muudes sektorites tööd kaotavad, orienteeruvad ümber IT-valdkonda.
Nunnusus saab eetilisemate tarbijatega ühiskonnas raha teenimise viisiks, aga meestest treenitakse pehmuse loogika rinnast võõrutamisel välja.
Õnneks aga Eesti naised kõva teadust ei karda – me oleme ühe madalaima STEM-lõhega (sooline lõhe reaalteaduste ja inseneeria erialade lõpetanute vahel – toim.) riik ELis. Naiste haridustase kõikidel aladel on meestega võrreldes aina tõusmas. Naisettevõtjate arv on pidevas kasvutrendis. Uks koolidesse, firmajuhtide kabinetti, oma koju ja kullakangidega seifi on lahti löödud – progress seisma ei jää. Naiste positsioon on pidevalt paranemas ja naised ise muutuvad aina tugevamateks.
Oma kaaslastesse kirjeldamatu sooja tunde jätmine on tänu soolistatud kasvatusele üks nendest tugevustest. Emotsionaalse töö feminiseeritusest on saanud esimene asi, mis meeste domineerimist tulevatel kümnenditel ohustab ning nad varunaise pingile istuma ja paremat töökohta ootama paneb. USAs kasvas suhtlusel põhinevate töökohtade arv 30 aasta jooksul 12% võrra. Samas on kukkunud märgatavalt nende töökohtade osakaal, mis sotsiaalseid oskusi ei nõudnud, kuid eeldasid kõrgeid matemaatilisi või muid reaalteaduslikke oskusi.[6]
Ka ametid, mille keskne eesmärk ei ole suhtlus, muutuvad erinevate ülesannete automatiseerudes olemuselt sotsiaalsemaks, kuna positiivsete suhete olemasolu nii klientidega kui ka töötajate endi vahel annab organisatsioonidele olulise konkurentsieelise. Massiivsed moraalse selgroota organisatsioonid tahavad paista inimlike ja eetilistena. Emotsionaalse sideme loomine brändi ja kliendi vahel on selle lõppeesmärk. Seetõttu hoiatabki Facebook meid vihma eest ning Sephora ja Ecoline saadavad sünnipäeva puhul automaatselt südantsoojendavaid õnnesoove. Nunnusus saab eetilisemate tarbijatega ühiskonnas raha teenimise viisiks, aga meestest treenitakse pehmuse loogika rinnast võõrutamisel välja.
Ebatavalisus kui hüve
Organisatsioonide sisekultuur on oma konservatiivsusega sageli ülejäänud maailmast kümme sammu taga, eriti mis puudutab soolist identiteeti ja seksuaalsust. Soovides viia soovahetuse lõpuni lisaks eraelule ka tööl, koges peaaegu pool transsoolistest vastanutest ühe USA 2014. aasta uuringu järgi tööalaselt negatiivseid tagajärgi: nende edutamist takistati, rakendati arbitraarseid reegleid transinimeste elu keerulisemaks tegemiseks või nad suisa vallandati.[7] Ehkki lipsustatud kontorikeskkonnad kipuvad konservatiivsusega silma paistma, on laiem suund siiski avatuse poole, eriti organisatsioonides, kus talendi ligimeelitamine on edu peamine eeldus. Ebatavalisus on tulevikuorganisatsioonides isegi hüve, erinevus kasumlik.
Kombinatsioon eetilisematest tarbijatest ja firmadest, mis loovaid professionaale vajavad, loob eelduse tolerantsete töökeskkondade laiaks levikuks ka Eestis. Osalt võimaldab see soolise spektri värvilisemaks muutumist ja selle ausamat väljendamist laiemas hulgas kontekstides, aga spetsiifilisemalt rääkides just maskuliinsuse krambi lõdvenemist. Ehk näeme veel endi eluajal grupipilte, kus firma juhtkond on kaheksat erinevat tooni sinise lipsu asemel hoopis värvikamaid outfit’i-valikuid teinud. Vabam arusaam meheks olemisest võimaldaks nende lihtsamat liikumist ka hooldetöö valdkonda, mis rahvastiku vananedes järsus kasvutrendis on. Ka kasvav teenindusvaldkond, mida robotid praegu ohustamas ei ole, vajab enam töökäsi meeste hulgast.
Nõudmised, mille uue maailma tööturg meestele esitab, tulevad õnneks ka piisavate võimalustega, et mehi oma karjäärikaart muutma motiveerida. Me ei ela riigis, kus töötu abiraha või juhutöödega hästi hakkama saaks, pealegi seostub mehelikkus paljude jaoks palgatööga. Meeste palk on naiste omaga võrreldes aga jätkuvalt piisavalt hea, et motivatsioon töötada säiliks kas või positsioonil, mis töötaja ideaalidega ei kattu. Mehele, kes suudab mähkmeid vahetada või kelle suhtlusrepertuaari kuuluvad peale pikkade monoloogide ka küsimused ning kes oskab ühendada enda intellektuaalseid voorusi teiste inimeste tunnete ja tajude alateadliku mõistmisega, on tuleviku tööturg avatud, ja kui talle imponeerib ka õppimine, siis kuidas veel.
[1] Autor, D. 2015. Why are there still so many jobs? The History and Future of Workplace Automation. – Journal of Economic Perspectives, vol 29, nr 3, lk 3–30.
[2] McKinsey Global Institute 2017. Technology, Jobs, and the Future of Work. Lühikokkuvõte.
[3] Galendran, R. S.; Harrisson, D. A. 2007. The Good, the Bad, and the Unknown About Telecommuting: Meta-Analysis of Psychological Mediators and Individual Consequences. – Journal of Applied Psychology, vol 92, nr 6, lk 1524–1541.
[4] Statistikaamet 2017. TT0201: Hõivatud: näitaja, sugu, tegevusala ning aasta. – Statistikaameti andmebaas.
[5] Sotsiaalministeerium 2016. Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2016, lk 35–37.
[6] Deming, D. J. 2017. The Growing Importance of Social Skills in The Labor Market. – USA majandusuuringute büroo, töödokument 21473.
[7] Brewster, M. E.; Velez, B. L.; Mennicke, A.; Tebbe, E. 2014. Voices from beyond: A thematic content analysis of transgender employees’ workplace experiences. – Psychology of Sexual Orientation and Gender Diversity, vol 1, nr 2, lk 159–169.