Müürilehe filmikriitika konkursi 2. koht.

„Futatsume no mado” (2014, Jaapan, Prantsusmaa, Hispaania). Režissöör-stsenarist Naomi Kawase, osades Nijirô Murakami, Jun Yoshinaga, Miyuki Matsuda, Tetta Sugimoto jt. 121 min.

Kaader filmist

See on film, milles loodusel on määrav roll. Avastseeni sissejuhatavad lained peegeldavad Fukushima katastroofi, nad möllavad nagu Malicki teostes, nad lainetavad ennast taustarollist kõrvalossa. Meri – universaalne, piiritu, ühesõnaga hea valik ühendamaks ka esmapilgul ühendamatut. „Vaga vesi” jutustab kahest täiesti erinevast perekonnast Jaapani väikesaarel, teineteisega seotuse tundmisest ilma füüsilise lähedaloluta. Noorusest, muutustega toimetulekust, suureks kasvamisest, valikute õige tundega tegemisest rääkiv teos seab teemad vaatajate ette sümbolitena alates samurai hinge kehastavast rannakrabist, kes püha loomana söömisest pääseb, kuni banyan’i-puuni, mida vaadates on sobiv teise ilma lahkuda. Nendele, kes Aasia kultuurilooga kursis ei ole, on ääremärkused näitlejate dialoogi sisse kirjutatud. Tähelepanu on isiksuse küpsemisprotsessil. Enim kaastunnet on pühendatud 16-aastasi rõhuvale tundele, et elu peab elama nüüd ja kohe. Elus alles algajate rabedad liigutused äratavad hämmingut sama palju kui äratundmist ja sümpaatiat. Kaks noort jaapani saareelanikku otsivad vastuseid igavikulistele küsimustele. Kuidas saab armastada samal ajal, kui inimesed surevad? Sest sedagi juhtub siin, kuid minek võib olla ka helge ja ilus.

„Ära korda teiste ja enda tehtud vigu” – filmi sõnum saab öeldud ilma tüütu moraalilugemiseta. Režissöör on maininud soovi olla vanadelt noortele rändavate teadmiste ja oskuste edasiandja. Mis kajastub siinkohal tõdemusena, et meres ujumine ja rituaalne tants aitavad paljude asjade vastu. Ja tahame või mitte, vanemate teadmised ja oskused on meil alati vaikimisi käeulatuses. Tuleb meelde tuttav tüdruk, kes läks salongi ja laskis tätoveerida endale õlale jaapanikeelse sõna „kallis”. Aastaid hiljem olid külalised Jaapanist liigutatult küsinud, et miks ta on lasknud endale sõna „vanemad” õlale jäädvustada.

Režissööri sundimatult yin käitumine rannaäärsel võtteplatsil on andnud linateosele tugevalt improvisatsioonilise aura. Noori südamest mängivaid näitlejaid valiti täiendama profid – Matsuda („Audition”), Sugimoto („Outrage”, „Tokyo Eyes”). Loomulikkuse taotlus annab kaootilise montaažistiili ja dokumentaalžanrile omase hüplikkuse ja ilustamata kaadrid. Filmi rütm on nagu esimene valsitund, tuleb lihtsalt kaasa teha. Paneme-kaamera-käima-ja-vaatame-mis-saab-metoodikat veab edasi stsenaarium, mida järgiti filmimisel umbes poole ulatuses. Mõned stseenid tekitavad küll küsimusi, ent need on pigem retoorilised. Lugu ise ja selle jutustamine on oma tahumatuses ümmargune ja ideeline, selle sisu ja vorm ühenduvad. Kawase nägemus maailma asjadest on kindlapiiriline teatud momendini, edasi tuleb arvestada loodusliku kaootilisusega. Jaapani kunstile omaselt ei mahu ka see film kindlasse žanrisse. Kõik, mis üles võetakse, ongi kino, ongi kunst. Mis puutub võikana näivasse kitsetapmisstseeni, siis olen tänulik, et lavastaja on vägistamise asemel muu metafoori valinud. Režissöör Naomi Kawase kasvas pärast vanemate lahkumist vanavanemate seltsis. Tavalise igapäevase läheduse otsimine ja leidmine on tema lemmikteema. Kawase alustas oma karjääri kodus, filmides kodukoha Nara loodust. Hiljem on tema kinotükkides olnud peaosalisteks maailma peal laiali olev perekond. 28-aastaselt pärjati ta Cannes’i festivalil filmi „Suzaku” eest Kuldse Kaamera auhinnaga ning „Vaga vesi” võistles Kuldse Palmioksa pärast, kuid vaatamata režissööri veendumusele, et tegu on isikliku meistriteosega, võitis teine.