Mängust ja solidaarsusest luuletab Berit Kaschan

Illustratsioon: Ann Pajuväli

Harrastuskuningas

Hästi, lähme tantsime mu maja ees,
aga naerma kaasa pead sa iga naeru,
ja varrukaisse palun säti valmis
trumbiread, vaid õiged vastused,
sest seljatada tuleb juba eos
kõik kommunikatsiooniraskused.

Kas usud,
et üks silmapilk võib muuta elu?
Kui jah, siis mitut sellist oled püüdnud haarata?
Mis on su suured plaanid, perspektiiv ja fookus?
Kui palju piinu väärt võiks olla igavene noorus?
No hüva, mis ma narrin, astu edasi,
las olla heldus täna minu voorus!

Kas mainisin juba,
olen mänguri tütar,
mul ei värahta pilk
ega värise käsi,
kaardilaua all kasvades
täpselt lugema õppinud
olen raha ja inimesi.
Ning kohanud kuningaid ennegi olen,
kes riigi ja troonita,
neist enamgi veel uljaid narrisid näinud
klaashelmestest krooniga.

Hinga sügavalt, vilunult teeskle,
et kõrged panused, need sind ei kohuta.
Jah, jätta ette võid maski,
proovi mängida masti
ilma kiindumisohuta.

Siiski, homme buduaaris järgmises
olema pead kordi osavam ja kenam,
et ei märgataks – su kaardipakis kallis
sünkjalt särama on löönud padaemand.

Solidaarsus

Seal olevat olnud
mingid segased südameasjad,
summutatud suudlused ja
südaöine sütelkõnd.
Keegi teadis, keegi tahtis, kellelgi vist oli
keegi puudu,
keegi otsis iseend.
Miski puudutas ja keegi paotas puuri,
mitmeid võtmeid painutati ka.
Keegi korkis lahti narrilt kalleid veine,
keegi jõudis vaevu märgata.

Linn igal õhtul pidas salapidu,
lootust hoidis koos neid kohata.
Kas tõesti miski sügavalt neid sidus
või lihtsalt leppisid nad teineteisega?
Ja polnud muud kui
raske käsi puusal, kirev kleidisaba,
kirg üürike kui tondihobulend.
Kes viimaks naeris,
kes oli parim enne?
Kas keegi ikka süüdi tundis end?

Ent juba algusest see lugu oli hämar.
Kes üldse märkas, et duetist sai duell?
Teistest enam teadvat vaid üks aiavärav,
kes vapralt vaikib,
mis sest, et hing on hell.

Berit Kaschan on Tartu rajooni 1986. aasta parima korvpallimängija tiitliga pärjatud Margus Kaschani tütar. Isa ennastsalgavatest pingutustest hoolimata tütres korvpallikirge ei tärganud, küll aga pärandus talle edasi armastus kasside ja Kurt Vonneguti loomingu vastu.