Lõhmus otsib detsembrikuu luuleridades vastuseid küsimustele lagunemisest, korrast ja vaikusest.

nii ilus, et saab laguneda,

muutuda vanapaberiks, liivaks,

vajuda maasse, adrusse, mutta,

vormieitusesse.

minna vaikselt ära, minna luhta.

oo, dekadents… 

ilus on selsamal laguneval maal

korjustes ja kõdus trampida, 

hetk enne äraminekut peatuda,

korkida lahti käärinud vein

ja lõpetada suure faking pauguga.

**

viskan selle koleda laudlina ära tõmban

tolmuimejaga vaiba puhtaks riputan

aknalingi külge lavendlikotikese ostan

lauale värsked nartsissid teen

paberile ilusa rööpjoondusega nimekirja

põhjustest miks end täna hästi tunnen viin 

taara ära aga roosa džinni pudelil 

pole märki peal 

viskan selle vastu asfalti kildudeks

ja mis nüüd saab ja mis nüüd saab

**

ähmase une tagasitulek keskpäevas,

raagus põllud helendavad ja ootamatult

on õhus nii palju andestust.

keeleküsimused, armastus Valga vanaisa supiauruses köögis,

peenikeste kasetüvede valulävi,

need löövad mu rinnakorvist killu välja. 

sillad, jää, kergesti pragunev huul –

see on vaikus sinuga novembris.

Emma Lotta Lõhmus õpib midagi Tartus ja on just nii palju, nagu on.