Inga Gaile näitab sõrmega alatult piiri taga oleva järgmisele piirile.

Iga hiilgava mehe taga seisab hiilgav naine,
iga rahuliku naise taga seisab mees,
kes ei astu üle tema piiride,
iga piiri taga seisab piirivalvur,
ainult mitte selle taga, mille ääres asub
minu vanemate maja,
minu vanemate maja taga on tiik,
tiigi taga on mets,
metsa taga elab metssiga,
kes jooksis üle Krišjānis Valdemārsi tänava,
Krišjānis Valdemārsi taga seisab Läti laevandus,
laevanduse taga seisab igasugu tumedaid asju,
tumeduse taga tuleb valgus
või ka paavst violetsesse loori mähituna,
paavsti taga seisavad soroslased, juudinärud ja liiderdajad,
liiderdajate taga tuleb Denis Diderot,
Denis Diderot’ taga seisab tuhandeid raamatuid,
mida ma ei suudagi läbi lugeda
oma ilusa ja valusa elu jooksul,
aja taga tuleb eelaeg
ja viib su tagasi sinna hommikusse,
kui sa avad silmad ja tema –
su ema – on lahkunud,
ja sa tunned, et sured,
ema taga seisab leegion läti mehi,
valmis kaitsma pärga ja au,
pärja taga tulevad rahvatantsuansamblid –
Liigo, Peiulilleke ja Löö Risti Kuri Gei –,
gei taga tuleb gei ja veel üks gei,
ja gei taga jälle uus gei, hallis kalevist kuues, ja 2050. aasta laulupidu on avatud,
avatuse taga tuleb küürida ja kasida,
ja sünnitada ja imetada,
imetada taga tuleb imestada, imestada,
et täna on see päev,
selline päev,
sa seisad mere kaldal ja vaatad,
ta tuleb merest – kuldsarvedega lehm,
temas on kõigi sinu tulevaste lastelaste pisarad,
nutmise taga tuleb naermine,
naermise taga tuleb nutmine,
iga nutmise taga naine tõuseb,
vaatab meest, kes seisab igavledes mere ääres
putka kõrval, millel kiri „šokolaad”,
šokolaaditööstuse taga seisab Andris Šķēle,
Andris Šķēle taga Püha Peetruse värava ees
seisab terve trobikond igasugu rahvast,
sest Peetrus ei suuda juba aastaid otsustada,
kas lasta Šķēle taevasse või siiski mitte,
taeva taga on veel üks taevas,
taeva taga on veel üks taevas,
minu jõu taga tõusta
seisab minu jõud tõusta,
rahuliku mehe taga seisab naine,
kes ei astu üle tema piiride,
piiri taga ei ole sina enam sina,
sinu taga seisan mina,
mina taga seisab uus naine,
tema vastas uus mees.
Vaenuvahus mõlemad.
Üle nende liugleb diktori tekst
õrna tuulehoo kujul:
see, kes on kord armastanud,
peab jälle armuma ta,
ja see, kes ei iial, ei iial,
kord ometi armuda saab.

Inga Gaile on läti kirjanik, luuletaja ja üksikvanem. Eesti keelde on tõlgitud seni tema romaan „Stikli” („Klaas”, LR 2018/12–14). Töötab Läti PENis, seotud naiste stand-up-grupiga Sieviešu Stendaps. Ingas on tekitanud alati segadust tema enda piirid ja piirangud, millest ta püüab aru saada enda mõtteid kirja pannes.

Contra on eesti tõlkija ja luuletaja, natuke isegi läti luuletaja, sest lisaks läti keelest tõlkimisele kirjutab ta vahel ka sõnamängulisi luuletusi läti keeles. Tõlkinud umbes 30 läti luuletaja loomingut, paljudega neist, sealhulgas Inga Gailega, saab tutvuda aasta lõpus ilmuva läti luule antoloogia kaudu.