Maaelunumbri luuleread räägivad aedniku süüst.

Tulin linnast koju

üle heki seal näen
valgustatud aknaid
inimkogusid ja üks
on puudu

Aedniku süü

ma tean kummitavatest majadest nii mõndagi
näiteks seda
et nemad kellest järsku enam ei räägita
jäävad kindlasti peeglinurgas vilksatama
magaja unedest läbi jalutama
rõskete seintena hingama ka pärast seda
kui nende pildid juba maha on võetud

olnud kord kellegi jaoks kõik
peab neist saama eimiski
aga midagi ometi jääb
mille ligi tajub iga rõõm end kohatuna
mis sunnib koomale tõmbama hõlmu ja südameid

see on nii sest
kummitus on surra lastud lugu
kinnituisanud hoov
ummistunud kaev
rohtukasvanud aed
aedniku süü
ja sestap ei saa kummitusi lihtsalt välja ajada
nad tuleb kutsuda enda juurde
anda neile tagasi nende nimed
heita endalt viimaks kõik vanutav uhkus ja häbi
see aedniku süü

Helena Läks on kombekas neiu, blond, värvib huuli.