Müürilehe jaanuarinumbri veergudel sai oma loominguga sõna Kristina Viin.
detsembriski mõnulevad koorekohvi lombid
musta kohvi lombid ja ingveritee
supilinna kruusastel teedel
kargetel platsidel sätendab sametine muru
kliima on muutunud
veel lapsena tuiskasime igal talvel
kõhuli kilekottidel mäest alla
leevikesepõsksed lumised
hämaras müttasime krudinal koju
nüüd on meil kesk-euroopa, inglismaa
vahest ainult vihma tuleb pisut vähem
pisikud ei sure, tõbi aina vindub ja terveks ei saa
imetlen neid saja-aastaseid puidust maju
tunnen ühtaegu helgust ja valu
mõelge näiteks et see planeet on vaid osa
ühe hiigelsuure olendi kehast
ja meie vaid hulbime sipelgaina ta sees
ühtaegu ehtides ja söövitades teda
vahest pole see kosmose süda
millesse me metsi ja maavarasid
laastades vaiaga virutame
vaid kõigest küüs mis heidetakse maha
kui sellesse on mädanik tekkinud
eks loodus ikka kuskil sünnitab end edasi
kui inimene kaob
