Homsetele toimetustele võiks kõlvata ka homne varn.

Illustratsioon: Ann Pajuväli

Armastusluuletus (pärast külalisi nõusid pestes) 

Jumaluke kuidas mulle meeldib vaadata teid naermas.

On asju mille unustamine tundub talumatu 
aga hiljem – kui need kord ikkagi ununevad – osutub ilmselt enamasti täiesti talutavaks. Sest enam ei mäleta ju mis kaduma läks. Või?
Tahaksin mäletada iga hetke sellest õhtust mitte ühtegi näoilmet või naerurõkatust unustada. 
Mitu korda olen elus tõmmanud ringja liigutusega üle selle potipõhja 
mitu korda tõmban elus veel 
Mitu korda näen elus veel just neid inimesi koos naermas nende kississilmi naerust vappuvate kehade uljast usaldavat kaitsetust 
Mitu korda elus olen nende naervaid nägusid vaadates juba soovinud et nad võiksid alati niimoodi naerda alati sama rõõmsalt alati et miski neile mitte kunagi haiget ei teeks mitu korda elus jõuan seda neile veel soovida

18. detsember 2023

**

Mõtle milline meeletus ikkagi. Teha ennast nii haavatavaks nagu inimeste (merisigade, pärnapuude) armastamine seda teeb. Kui sul on kaks sõpra, ainult kaks (nad istusid koos ja jõid veine), on nooltel mida vali saatus paiskab 200% võrra suurem pindala tabada, 3 korda suurem tõenäosus pihta saada, haiget teha. (Kui üks löödi surnuks tänaval, ta ütles: lööge ka teine.) Armastada see tähendab olla mures. Vaevata ja väristada südant. Oma väikest pehmet südant. Saada ah nii hirmus klišeelikult haavata kui nool kriimustab kedagi su kõrval. Ole sa kui tark ja läbinägelik tahes.

**

tänasida toimetusi 
ära viska homse varna 

kaks neliktrohheust 
minu vanavanaema ema ütles talle 
tänasida toimetusi ära viska homse varna 
minu vanavanaema ütles minu vanaemale 
tänasida toimetusi ära viska homse varna 
minu vanaema ütles minu emale 
tänasida toimetusi ära viska homse varna 
jah ja nii edasi 
mõelda kuidas pärandub üks neliktrohheus et me kõik seda veel teame et me kõik tegelikult neid toimetusi ikka homse varna lükkame ja sealjuures end ebamääraselt halvasti tunneme et meil kõigil on kuklas ema hääl tänasida toimetusi ära lükka homse varna ja ma tahaks öelda KURADILE NEED TÄNASISED TOIMETUSED HOMNE VARN KÄRAB NEILE KÜLL kui mind ainult ei takistaks õrnus selle kaherealise neliktrohheuse ja selle veidi robustselt nõelutud liniku vastu mida mõlemat pruukis vast juba minu ema ema ema ema

**

ju lapsena klõpsisin sadu mõttetuid pilte merest ääretust mina 
ja ega see paremaks pole läinud 
lillest rohust kasteheinast (ikka põlvekõrguselt) vanavanematest
lastest sõpradest kallimast kassidest 
nagu siis oleks millestki kinni hoida nagu siis midagi püsiks nagu nad jääksid siis naerma mind niimoodi vaatama nagu elu ei kägardaks siis nende nägusid oma taskupõhjas muu sodi vahel
kokku
nagu kõvakettad ei kustuks
nagu fotoalbumid ei võiks põlema minna
nagu olnu ei häviks nagu mälu ei kaoks.
see on digiprügi! kõik need pildid! millal sa neid veel vaatad! 
see on arheoloogilise asumi peldik ja prügimägi – kõige informatiivsemad kohad 
see on abitu loits surmahirmu vastu ja ega meil midagi tõhusamat ole ka 

**

väike ja vaene 
alati ellujäämise alampiiril 
kohe saab miski otsa suhkur raha rahu rahvas riik 
ja see on eksistentsiaalne oht 
ei tea kas on mõni eestlane kelle kehast see pärandunud pinge on lahtunud 
kes ei tunne geneetilist sundi kapi taganurgas paar kilo suhkrut ja plokki tikke varuks hoida tsaarirublasid tapeedi taga 
mõni sangviiniline eestlane hahhahhahaa 
võib-olla suured ja rikkad ei armastagi ainult muretsedes?? see on äkki aint mingi väikese rahva värk (vaimult suure ofkoors), sellise rahva, kes peab igas kirjavahetuses ühel hetkel jõudma lauseni „as a non-profit organization in a small country our budget is unfortunately limited…” (või, olgem ausad, aint mingi (väikese rahva) humanitaaride värk)? 
huvitav kuidas lihased rinnakorvi ümber lõdvestuvad kui kujutan korraks ette
mis tunne oleks tunda 
et on kuhugi kukkuda 
enne surmasuud 

kusjuures tegelikult ju on

**

Mirjam Parve on härdameelne siil.