Mis on need asjad, mis meenuvad sulle seoses kooliga? Piret Põldverile toob see meelde toidulõhnad, külma, kohustused.
Õpin uue kooli kümnendas klassis ja ma ei tunne kedagi.
Ma ei tea, kuidas üldse saab tunda inimesi,
keda sa ei ole kunagi tundnud,
ja kuidas on võimalik rääkida,
kui iga sõna toob kurku pitsituse,
paneb keele tarduma, toob kõnesse kokutuse.
Eelistan vaadata põrandale.
Toetun külmetades aknalaua äärele.
Istun külmetades koolipingis ja vastan küsimustele.
Kirjutan ajaloosündmusi üles kiiresti lehekülgede viisi,
õpetaja loeb lause lause haaval ajalooõpikust maha
ja palub üles kirjutada.
Kui mõni ei kirjuta,
jääb ta vait, võtab prillid ninalt ja vaatab õpilast.
Vaikides.
Vahel ta ütleb, et see on ainus viis, kuidas me ajaloost aru saame.
Me lihtsalt peame selle õpiku oma vihikusse ümber kirjutama.
Käsi on krampis.
On külm ja mul on kõht tühi.
Muidugi on mul kõht tühi, kui ma ei söö midagi.
Söön alles pärast kooli, aga selleni on veel aega.
Ma ei loe veel kaloreid, sest ma pole neist midagi kuulnud.
Ma lihtsalt ei söö. See tundub kõige loogilisem viis
kontrollida, vabaneda kehast,
vajadustest.
Seisan klassiukse taga ja külmetan.
Koolimajas on suur lill suures lillepotis.
Koolimajas on toidulõhnad.
Koolimaja on võõras ja kauge.
Koolimajas on teised ja on kohustused.
Mind ei ole siin.
Piret Põldver tegeleb vabal ajal tekstide loomise ja tööajal tekstide toimetamisega.
