Kui tahta natukene veel päikest hanguga kinni hoida, siis selleks on hea abiline raamat „Õpetajad”, mille pealkiri ütleb kõigile midagi isiklikku ja hästi üldist korraga. Sügisesed punased pihlakad ja värsked astrid teevad ise poole vajalikust turundusest ära.

Andris Akmentiņš „Õpetajad”
Tõlkinud Contra, toimetanud Mari Klein, kaane ja tiitellehe kujundanud Andres Rõhu
Mina Ise, 2021
358 lk

Maailma kokkuvarisemine

Kirjastus Mina Ise on andnud Contra mahlases tõlkes välja raamatu Läti maaõpetajatest ja nende elust pärast Stalini surma. Kui valida ühele romaanile head alguspunkti või õnnelikku lõppu, siis pole paremat 5. märtsist 1953. Või kindlasti on, aga selles karges märtsipäevas on erakordset teravust ja dramaturgilisust. Siinsel juhul saadab see alguskoht loo üht kangelannat Sarmītet ja tema muutuvaid mälupilte läbi teose. „Õpetajad” on sarnaselt piibliga jagatud nimelisteks raamatuteks, mis avavad nõukogudeaegset haridussüsteemi ja -süsteemitust eri inimeste silme kaudu.

Koolides peetud matuseaktused on olnud nii mõnelegi õpilasele esimene tõeline kokkupuude surelikkuse ja tardunud hardusega, isikliku ja üldise kaotusega korraga. „Täpselt nagu Stalin. Fašismist sai jagu, aga surmale jäi ometi alla.” (lk 20) Vanemad inimesed on ikka meenutanud, kuidas juhuslik köhahoog sellisel üritusel võis omal ajal tähendada pikka ja pilkast teed Siberisse või vähemalt tõsist ohtu saada mingil viisil karistatud.

„Õpetajad” ilmus Lätis 2018. aastal ja autor on põiminud siin fiktiivsesse Tērce asulasse oma suguvõsa ning Läti maakohtade lood Hruštšovi sula ajal. „Hruštšovi sula oli, teate, nagu võrkpall, kus võrgu pealt poolteist meetrit laeni. Kohe väljaku piiril oli sein ja aut, aga järsku sai mängida põnevat mängu, ja me olime noored.” (lk 337) Autori sõnul on kirjeldatud sündmused küll toimunud, kuid kangelased on ta ise välja mõelnud.

Eluline absurd

Andris Akmentiņš ise on kirjeldanud oma stiili vaimukalt maagilise sotsrealismina, sest mida kaugemaks need kümnendid tänasest päevast jäävad, seda fantastilisemaks ja veidramaks see aeg muutubki. Või kuidas kirjeldada kannatuste aastaid nii, et usk inimlikkusesse jääks alles? Kommunistlik režiim ei hakanud tõhusalt tööle ei Lätis ega ka meil, kuid lihtne inimene ise pidi selle sees oma eluga ikka kuidagi õnnestuma või vähemalt toime tulema. Elulise absurdi eest pole aga keegi kaitstud. Siinkohal võib vahetada Läti kohanimed Eesti omade vastu, aga loo käiku see suurt ei muuda.

Leelo Tungla „Seltsimees lapse” austajad leiavad siit nii tuttava maakooliõhustiku kui ka õpetajate seltskonna, kelle kohta öeldi kunagi „maa sool” ning „tunglahoidjad”, kuid keda praegu kirjeldatakse ilmselt pigem hüperaktiivsete sädeinimestena. See on rühm entusiaste, kellele kool on elamise viis ning kelle jaoks piiri tõmbamine koduse ja tööelu vahele on kunstlik. Küllap just seepärast kujunes maakoolidest rahva vaimse eliidi taimelava nii 19. kui ka 20. sajandil.

„Alguses paistis maailma kokkuvarisemine õrna ja süütuna.” (lk 25) Nii kirjeldatakse Sarmīte esimest kokkupuudet kooliga. Kellel ei oleks see kohtumine avanud uut epohhi või peatükki elus? Äkilise taandrea vähemalt? Sarmīte maailma lööb pragusid sisse see, kui ta avastab koolitundides maad ja ruumi võtva lõputu igavuse, aga ka ukse sildiga „Õpetajate tualett”. Väiksed detailid, aga sügavad mõrad. Kuid need hoobid ei jää talle viimasteks. „Kahekümnenda sajandi keskel maailma progressiivseimas riigis” (lk 50) karjatavad õpetajad lehmalaudas lehmi ning see toob Sarmītele kui õpetajate lapsele kaasa ürgtüütu heinateo ning kõik muu loomapidamisega kaasneva. Maa soola soolane maa.

Küpsemine ja täiskasvamine

Aastad lähevad. Argipäeva hallust rikastavad omapärased karakterid koolist ja kooli ümbrusest. „Mõni asi jääb paremini meelde, kui keegi ei püüa seda õpetada.” (lk 71) Küpsemine ja täiskasvamine kogu oma valus ja hiilguses. Üks osa sellest on vanematelt keerukates olukordades vaikimise õppimine, mille oli põhjustanud hirm koleduste kordumise ees. Kusagil taamal rajatakse salajasi sõjaväeosi, kusagil Siberi kaugustes ootavad küüditatud oma saatust, kusagil lahendatakse iseeneses ideoloogilisi väärtuskonflikte. Kõige vängemas vormis poliitkasvatustöö valmistab ette tuleviku inimest, kes unistab kosmosesse minekust, kuid kelle jaoks bussiga mere äärde või Riiga jõudmine on samaväärne. Elu ei ole mingi kool. „Seal on kõik segamini, kõigepealt visatakse sind välja, aga sa oled valmistunud ei tea milleks ja lahendus on, aga ei sobi sulle.” (lk 139)

Aga me peame rääkima ka konformismist, sest seegi puudutab raamatu kangelasi. Või keda see üldse ei puudutaks? Üheselt negatiivseid tegelasi siin ei ole – neid, kellele oleks vaja teravalt vastanduda. Mahlaselt on siin kirjeldatud näiteks tolleaegset komsomoli värbamistööd ja üritusi, mille puhul ei olnud üldse välistatud mõningad tulemused. Omanäoline on ka Sarmīte isa unistus kommunismi kehtestamisest Tērce asulas, mis on pikitud Mahatma Gandhi ideedega. Head inimesed halbadel aegadel.

Igal sügisel avaldatakse meil nimekirju koolidest, sh maakoolidest, mis sulgevad lõplikult oma uksed. Ja iga kord tahaks hüüda viidinglikult: „Ärge lammutage vana (maa)kooli veel!” Hangud ei pea aga enam päikest kinni.

Piret Tänav on ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Saaremaa Gümnaasiumis. Usub, et alles siis, kui elu ja kunst lähevad segamini, sünnib midagi päriselt head. Liiga heast elust sünnib vaid tuim liftimuusika.