Müürilehe juunikuisel luuleküljel kirjutab rakuteadlane Siim Pauklin.
Universumi silmad jälgivad meid
kosmosesügavusest
need on haikala silmad
Mööduvad tuhanded põlvkonnad
miljonid aastad evolutsiooni
need silmad on endistviisi
külmad ja emotsioonitud
mitte ühtegi miimika muutust
miljonite aastate jooksul
Tal pole näolihaseid arenenud
et väljendada emotsioone
Selles pilgus pole õelust
see eeldaks saagiga suhestumist
hai pilk on jäägitult osavõtmatu
Toitu hankida elada paljuneda
see on tema eksistentsi tuum
Mitmerealised nõelteravad hambad
surutakse armutult ohvri kehasse
külma pilgu saatel
Ära lonka ega kaeble avalikult
selles maailmas
Juuri endast välja hirm
kata väikseimadki kriimustused
Su haavatavus tuntakse ära
kilomeetrite kauguselt
Hai silmad ilmuvad hämaruses
kui neid kõige vähem ootad
*
Inimelu on juhus
Oleksin võinud sündida teises kohas ja teisel ajal
kuid mina olen siin ja praegu
varases keskeas eesti mees
väikeses Eesti riigis 21. sajandi alguses
Kiviajal oleksin ilmselt juba vanadusse surnud
või savannis mõõkhammastiigri poolt maha murtud
Pronksiajal mõne surmava tõve kätte koolend
Rauaajal aga tömbi kirvega kuklasse ning keskajal
hoopis mõõgaga ootamatult kõhtu saanud
Uusajal oleksin blasfeemia eest ära põletatud
20. sajandi maailmasõdades ehk püssikuulist langenud
22. sajandi alguses virtuaalreaalsuses
mõne surmava arvutiviiruse poolt ära käkerdatud
tuleviku kolmanda maailmasõja käigus
pommivarjendis radioaktiivse kiirguse tõttu koolend
Kui oleksin sündinud teise inimesena
kas ka siis kipuksin rutiinselt unustama
kõike juhuslikku oma elus
millega mul on vedanud
ja virisema igal võimalikul juhul
selle üle
mida pole
Siim Pauklin (snd 1982) on Jõgevalt pärit rakuteadlane. Lisaks teadustööle harrastab ka loometööd. Praeguseni avaldanud kolm raamatut: „Aheldatud Jõgeva”, „Viis ürgelementi ja koer” ja „Ahela ots ehk jooksus inimene”.
