Linnakärale maapiirkondi ja väikelinnu eelistav ning seal oma asja ajav kunstirahvas on põliselanike silmis küll mõnikord veider, ent sellegipoolest tänuväärt nähtus, kes kõikvõimalikest takistustest hoolimata väsimatult asjatab ja äärealade kultuurielul hinge sees hoiab. Heidame pilgu seitsme sädeinimese tegemistele, mis toovad Eestimaa külade vahele värskendavaid tuuli.
Mooste Külalisstuudio ehk MoKS sai alguse 2000. aastal, kui Evelyn Grzinich, tollal Müürsepp, otsis Eestis paika, kus oma kunstiresidentuur püsti panna. Tal oli juba hinge all nii TÜ maaliosakonna kraad kui ka Soomes asuva Loviisa külalisateljee kogemus, kus oligi soov sündinud. Moostesse sattus ta tänu sealt pärit Maia Möllerile, kellega koos residentuuripaika otsiti, ning just seal olidki sobivad poollagunenud mõisamajad ees ootamas. Kui paar esimest aastat aitasid Evelyni ülikooliaegsed sõbrad ja tuttavad spontaanset ideed ellu viia, siis 2002. aastal jõudis MoKSi parasjagu Baltikumis tuuritanud helikunstnik John Grzinich. Ülejäänu on ajalugu, nagu öeldakse. MoKSi rajamisel ei piisanud ainuüksi sütitavatest ideedest, vaid tarvis oli käed korralikult külge lüüa – ning tööd oli seal palju, kuna nüüdseks puitpõrandate, avarate stuudiotubade, sauna ning keraamika- ja serigraafiatöökojaga endise mõisavalitseja maja kordategemiseks kulus aastaid.
Evelyn ja John on võtnud algusest peale MoKSi üheks aluspõhimõtteks kohalike kaasamise kunstitegevusse. Esialgu püüti seda teha näitustega, aga tollased taiesed olid külarahva jaoks pigem šokeerivad, siis õpitubadega, aga sinna ka kedagi kohale ei ilmunud. 2003. aastal vajas MoKSi resideeruma tulnud makedoonia kunstnikepaar OPA aga abi oma uunikumi parandamisega. Auto remontimiseks oli tarvis igasuguseid juppe ja ka asjasse mittepuutuvaid asju. Nii hakati mööda küla remondimehi otsima, üks inimene juhatas teiseni ning autoremondist kujunes omamoodi kaasamis-performance. Sealt juurduski idee rakendada sellist tegevust ka edasiste residentuuride peal. Värskeim näide on MoKSis resideerunud prantsuse toidukunstnik Florent Poussin, kes tegi koostööd kodukohvikuga Tillu Põlvas. Florent kujundas ja valmistas kohvikule spetsiaalse nädalamenüü, kus iga toit oli kui omaette skulptuur, mille detaile aitas luua ka näiteks kohaliku puutöökoja meister.
