Pehme ja voolav „Surfing The Air” on pealkirjale kohaselt saanud mõjutusi surfirokkaritelt.

Kõlab kärmeid kitarritrillereid, millele vastab lihtne puhas vokaal. Loos „Do You Have Fire?” on kuulda aga hoopis Radioheadile omaseid rütmimustreid. Palad on üsna eripalgelised – fookus on erinevatel pillidel, erineb viis, kuidas kasutatakse elektroonikat, või see, mis rolli mängib hääl. Samas ühendab kõiki lugusid tunnetuslik sarnasus, meeleolu või meeleline kontekst.

Võrreldes näiteks Macajey 2016. aastal ilmunud albumiga „Let’s Go”, on käesolev pehmem ja terviklikum ning ilmselt aitab sellele muljele kaasa multiinstrumentalist Jeremy Macachori enda läbiv sametine vokaal. Eesmärk ei paista aga olevat sõnumi edastamine, pigem loob hääl teiste pillide ja helide seas võrdselt hetke või rännakut kuulaja peas.

Album on küps ja äratuntavalt kvaliteetselt produtseeritud, muusika on mitmetasandiline ega – kuigi korduv – muutu igavaks. Eks ole ju tegemist unenäopopiga, mis kätkeb endasse lõppematud palavad suvepäevad täis rammestust ja eimillegitegemise mõnu. Meeldiv plaat, mille puhul on kuulda ka artisti enda naudingut muusikast, mängimisest, loomisest.