Mängupoi$$ Käru postuumselt avaldatud album on nii austusavaldus varalahkunud sõbrale kui ka tagasivaade aega, kui kohalik uue kooli räpiskeene tegi veel beebisamme.

★★★☆☆

Pean tunnistama, et ma polnud siiani Mängupoi$$ Käru muusikaga eriti kursis, kui mitte arvestada paari korda, kui „Nädalavahetus on mu lemmiktoidu” võimendatud bassiga versioon end mu YouTube’i soovitatud videote voos ilmutas ja sportlikust huvist seda kuulama sattusin. Ehk just seepärast kutsub „R.I.P.” esile teatavat nostalgiat paari aasta taguse aja järele, kui praktiliselt iga neljas Eesti noor oma koduseinte vahel valminud räpilugudega pahaaimamatut avalikkust koolitama asus.

Varem internetiavarustes tiirelnud lugudest ja kõvakettal säilinud demodest kokku pandud kompilatsioon järgib läbivalt nüüdseks juba ehk klišeedena mõjuvaid uue kooli räpi standardeid, kus trap-instrumentaalide taustal keeratakse plärusid, kulgetakse luksusautodes ning näpatakse mängleva kergusega kuulajate tüdruksõpru.

Sarnaselt žanrikaaslastega ei olnud Käru loomingu bravuuritsema kippuv iseloom alati teda ümbritseva reaalsuse otsene väljendus, vaid pigem on sellised lood nagu „Tr2pstaar” irooniline tõlgendus kultuurist, mis inspireeris loodud muusikat („Ma tripin iga päev, juhtmeid täis on mu korter”). „R.I.P.” ei ole muidugi ainult stereotüüpidel lõõpimine ja albumi läbivalt eskapistlik meelsus mõjub räppari elutee kontekstis kohati raskemeelselt („19”).

Enne albumi kuulamist soovitan vaadata vendade Eskode lühifilmi „Välguga löödud”, mis kirjeldab Mängupoi$$ Käru olemust, muusikat ja potentsiaali palju mõjusamalt, kui üks plaadiarvustus seda suudaks.