Tallinna populaarseks muutunud endistel tööstusaladel käib võitlus sealsete elanike ja öiste pidutsejate vahel. Müraprobleemi lahendamisele aitaks tulevikus kaasa ühtlaselt heal tasemel avaliku ruumi loomine kogu linnas.

Vabaõhuüritus Noblessneris. Foto: Remo Tõnismäe / Postimees / Scanpix

Igaüks eelistab linnaruumi, mis on pigem mitmekesine kui kesine. Kuna Tallinnas on see pigem erand kui reegel, on vähegi inimväärsetest avalikest kohtadest kujunenud mitmete konfliktide tanner. Võtame näiteks mürakaebused Põhja-Tallinnas. Siin põrkuvad kohalike ja külaliste väärtused. Tekib küsimus, kes üldse on „kohalik” ja kes „külaline”. Eriti teravalt on see teemaks Noblessneri ja Telliskivi tehaste ümber, kus on ilmnemas nüüdseks maailmas tüüpiline protsess, mille käigus arendajad rakendavad endised tööstuslinnakud kinnisvararongi ette, mis veab omakorda tervet linna.

Nüüdisaegne gentrifikatsiooniklassika

Üks võimalus toimuvat mõista on lähtuda inglise majandusgeograafi David Harvey mõistest „spatial fix”[1]. Selles üle maailma tavaliseks saanud protsessis on kapital, mille taasloome lahutamatu osa on ringlus, leidnud endistes tööstusalades peituva ruumilise väärtuse. Luues kohvikuid, baare ja elupindu, on võimalik ekstraheerida tööstusest romantiline ning muuta see rahaks. Tulemuseks on seesama kõrgete lagede, telliskiviseinte, tekstiilkaablite ja vanamoodsate hõõglampidega ruum, mida pakuvad Shoreditch, Williamsburg ja Kaapelitehdas. Kuid lisaks tüüpilistele disainielementidele kattuvad endistes tööstuskantides mitmed sarnased sotsiaalsed protsessid, nagu gentrifikatsioon, politseistumine, segregatsioon ja kerksus (resilience) ehk ühiskonna võime iseorganiseeruvalt negatiivsetele mõjudele ja muutustele vastu panna.

Noblessneri ja Telliskivi ümbruse kisklused elutingimuste üle on nüüdisaegne gentrifikatsiooniklassika. Üks pool on maksnud noobli elamise eest keskses kohas. Teda kutsusid põnev ruum ja värvikas rahvas. Lisaks nõuab saabunud gentry ka puhtust ja puhkust – ma pole turist, ma elan siin! Debati teine pool pole tõenäoliselt kohalik. See-eest kulutab ta seal varaste hommikutundideni raha ja tervist, tootes ja tarbides samal ajal ala „väärtuslikkust”. Ajapikku saab kohalikel aga külalistest küllalt. Tihti lahkuvad viimased lõpuks omal jalal, kui HALLi rendileping lõppeb, Temnikova ja Kasela kolivad või cappuccino hind lõpuks absurdseks muutub. See on tüüpiline turuprotsesside kaudu toimuv gentrifikatsioon. Senikaua saab kohalike ja külaliste suhet reguleerida ka otsesemalt.

Noblessneris minnakse sarnast teed Londoniga – seal, kus linn ei suuda ise avalikku kohta majandada, tuleb erasektor vastu. Kuivõrd mupo käed jäid lühikeseks, on arendaja palganud lärmajate ohjeldamiseks turvafirma. Tulemuseks on pseudoavalik ruum, mille reeglid seab ja tagab erapolitsei abiga eraomanik. On arusaadav, et keegi ei soovi igal vähegi ilusal õhtul purjus inimesi oma akna alla räuskama, kuid Noblessnerisse elupaiga soetanutelt on siiski paslik küsida, miks nad siis kolisid kohta, kus on linna tuntuim ööklubi ja tuhat teist meelelahutusasutust kohe ukse ees.

Purjetajad ja purjutajad

Vastus ja tõenäoline lahendus on ilmselt stiilis „ükskord me võidame niikuinii”. On teada, et Tallinn on kõige kiiremini segregeeruv pealinn Euroopas[2]. Sotsiaalmajanduslik ja etniline segregatsioon on siin ligi kaks korda tormakam kui Riias või Vilniuses. Noblessneris toimuvat võiks seetõttu nimetada küüniliselt purjetajate ja purjutajate konfliktiks – need, kes saavad endale lubada purjetamist, ei taha lubada endi ümber lõpmatut purjutamist. Kuna need „lubajad” on aga omaniku rollis, jääb lõplik sõna ilmselt neile.

Mõlemat poolt ühendab kvaliteetse linnaruumi nõue. Seni, kuni Tallinnas ei osata väärtustada ega luua ühtlaselt heal tasemel avalikku ruumi, mis vastaks elementaarsetele ligipääsetavuse ja kvaliteedi nõuetele, ei ole ka mõtet rääkida linnaosade enesekorralduslikust kerksusest. Nauditava ruumi tarbeks ei pea kolima Noblessnerisse või kulutama raha Telliskivis. Pealinna avaliku ruumi kvaliteet peab parenema kõikjal, et end saaks tunda hästi ka Lasnamäel, Männikul ja Mõigus.

Selleks võib vaadata Amsterdami ja Kopenhaageni rattakultuuri poole. Näideteks võib valida ka Melbourne’i, New Yorgi või mis tahes muu linna, kus Jan Gehl on oma inimmõõdulise ruumi põhimõtteid rakendanud. Vahest piisaks isegi sellest, kui vähendada väikestviisi autostumist Tartu ja Pärnu moel. Kuniks see reaalsetele linnaisadele kohale jõuab, tuleb aga osata ise ruumihariduse toel kriitiline olla ning jäädvustada mõttetusi ja pakkuda välja lahendusi, nagu seda teeb paralleeldimensiooni Kõlvart.

[1] Harvey, D. 1982. The Limits to Capital.
[2] Tammaru, T. et al. 2015. Socio-Economic Segregation in European Capital Cities. East meets West.

Mattias Malk on EKA arhitektuuriteaduskonnas doktorant, õppejõud ja erialastuudio juhendaja. Ta töötab vabakutselise fotograafi ja urbanistina ning korraldab üle Euroopa koos Urbiquity urbanismiplatvormiga töötubasid.