Öölinnapea ametikoht võiks olla üks samm edasi ööelu demoniseerimise vähendamise suunas, kuid uhkest nimest hoolimata ei kaasne selle tööga ainult pidu ja pillerkaar.

Mirik Milan. Foto: Philippe Vogelenzang

2012. aastal nimetas Amsterdam oma esimeseks öölinnapeaks („nachtburgemeester”) Mirik Milani, kes oli töötanud varem Vice’i, Spotify, Stedelijk Museum Amsterdami ja muude asutuste ridades ning korraldanud koos hollandi DJ Joost van Belleniga elektroonilise muusika üritusi. Sealt edasi hakkas kontseptsioon levima kiirelt ka teistesse maailma linnadesse ning nüüdseks on sama ametipost, mis toimib Amsterdamis mittetulundusühinguna, kasvatanud endale juured ka Pariisis, Toulouse’is, Zürichis, Londonis ja New Yorgis. Kuigi Milan andis veebruaris teatepulga üle Shamiro van der Geldile, on ta jätnud endast maha korraliku jälje, sealhulgas mitmetele klubidele 24-tunnise tegutsemisloa tagamine, kuritegevuse vähendamine linna ööelu keskpunktis ning dialoogi tekitamine linnavalitsuse ja ürituste korraldajate vahel.

Amsterdam oli üks esimesi linnu, kus loodi öölinnapea ametikoht. Mis teile alguses kõige rohkem peavalu tekitas?
Ma arvan, et kõige keerulisem on veenda poliitikakujundajaid selles, milliseid sotsiaalseid, kultuurilisi ja majanduslikke väärtuseid ööelu kui subkultuur juurde annab. See muudab linna atraktiivseks noortele loomeinimestele ja äridele ning esimestele järgneb alati ka loometööstus. Ööelu on pikka aega demoniseeritud ning seda on nähtud probleemina, millest tuleb lahti saada, kuid tegelikult toob see kaasa palju positiivset. Niisiis oli selle usalduse saavutamine valitsuse ning öötööstuse vahel üks enim pingutust nõudnud aspekt ja see võitlus jätkub siiani. Lisaks pidime inimestele näitama, et meie eesmärk ei ole tekitada segadust, vaid kujundada meid ümbritsevat keskkonda, sest selleks, mis teeb linna eriliseks ja tekitab inimestes soovi seal elada, ei ole mitte järjekordne kaubamaja ega kümmekond Starbucksi, vaid just väiksed kohad ja klubid, nagu teie HALL. Elujõulise ööelu tekkeks on vaja vähem piiranguid, sest see võimaldab skeenel kujuneda. Minu arvates on oluline investeerida ka rohujuuretasandil tegutsevatesse pisematesse kohtadesse, sest seal talendid arenevadki, nad ei alusta kohe suurtes saalides.

Kuigi võidakse öelda, et Amsterdamis või Berliinis ollakse nii palju ees, siis tegelikult ei ole vahet. Igaüks on ajateljel erinevas punktis, kuid seda arutelu peab alustama praegu. Meil on võtnud see kümme aastat, Berliini Clubcommission alustas 17 aastat tagasi ning viimase viie jooksul on nad tõelise hoo sisse saanud, et rahastada näiteks klubide helikindlaks muutmist.

Kuidas toimib Amsterdamis promootoritevaheline koostöö?
Korraldajad ütlevad, et koostööd tehakse, kuid tegelikult on konkurents väga suur. Alati nähakse kümmet parimat klubi ning öeldakse, et need inimesed teenivad palju raha, kuid on ka väga palju neid, kes virelevad. Mingil põhjusel on jõudude ühendamiseks vaja alati kriisi, kuid esimeseks sammuks on organiseeritus. Selleks et muutusteni jõuda, on vaja püsivust, kindlameelsust ja tegutsemist. Ööklubide vedajad on nagu surfarid, kellele meeldib sõita oma laineharjal ning mitte lasta end teistest segada, kuid selleks, et otsuseid mõjutada, tuleb konkreetsed argumendid paika panna ning koostööd teha.

Milliste probleemidega te veel silmitsi seisate?
Kahtlemata heli. Bass on viimaste aastate jooksul palju tugevamaks läinud, inimesed kaebavad ning toimumispaigad on seetõttu rohkem linna servas. Kuid me ju tahame, et üritusi tehtaks ka linnas sees, ja võitleme selle nimel. Koostasime linna ning korraldajatega üheskoos nimekirja rakendatavatest meetmetest, mis vähendaksid kaebusi, kuid võimaldaksid ürituste toimumist. Tähtsat rolli mängib kindlasti nii korraldajate kui ka valitsuse poolel olevate inimeste harimine. Näiteks Amsterdamis on probleem see, et linn ei tea isegi, kust kaebused tulevad ja kuidas nendega tegeleda, neil pole head infrastruktuuri. Ja näiteks laupäeval muusika pärast esitatud kaebuse tegelik põhjus võib olla hoopis see, et inimesed ei saanud nädala alguses ülesseatava festivali pärast oma autot parkida, koeraga jalutada või parki jooksma minna, sest tee oli blokeeritud, ning nädalavahetusel kurdavad nad muusika pärast, sest neil on hing täis. Oleme linnale öelnud, et nad annaksid meile probleemidest ülevaate, et saaksime nendega tegeleda. Tagada, et jalgteed ning jooksurajad oleksid läbitavad ning samal ajal oleks võimalik ka festivali üles ehitada. Kõik sõltub dialoogist.

Mis on maailma mastaabis peamised murekohad?
Enamasti gentrifikatsioon. Ööelu aitab kaasa piirkondade arengule ning kui need kohad populaarseks saavad, kolivad sinna kinnisvaraarendajad, kes väiksed klubid välja tõrjuvad. Niisiis on ööelu iseenda edu ohver. Seetõttu ongi meil vaja luua vastastikune usaldus linnavalitsusega ning teha koostööd arendajatega.

Milline on teie seisukoht seoses narkootikumide testimise teenusega, mida teatud festivalidel ja klubides pakutakse? Kas Hollandis tehakse seda?
Meil on üle riigi 30 asutust, kus seda teha saab. Varem oli see võimalik ka kohapeal, kuid 2000ndatel see lõpetati.

Miks?
Sest on natuke kentsakas, kui me tahame, et meie üritused oleksid narkovabad, aga pärast turvakontrolli läbimist saad testida, kas narkootikumid on puhtad. Idee peitub selles, et need asjad peab tegema selgeks enne peole minemist, mitte nii, et oh, siin on hea vibe, me peaksime midagi võtma.

Narkotestimise eesmärk peaks olema selgitustöö, mitte tõestamine, et kui kvaliteet on hea, tähendab see vähem probleeme. Valitsus on teadlik sellest, mis olukord parasjagu turul valitseb, ning kui liikvel on halb kraam, siis aktiveeritakse punane häire ning klubid ja festivalid panevad selle kohta hoiatuse üles.

Hollandit kritiseeritakse liiga tolerantse narkopoliitika pärast, kuna see toodab organiseeritud kuritegevust, kuid narkootikumid on ühiskonna, mitte linna või ööklubi probleem. Näiteks Hollandis ei ole fentanüül murekohaks, kuna meil on eluterve narkopoliitika, inimesi haritakse ning keegi ei tarbi midagi, mis on sada korda kangem kui heroiin. Lisaks oleme antud teemal avatud ja saame sellest rääkida. Hollandis on 17 miljonit inimest, kellest suri eelmisel aastal üledoosi tõttu 200. Briti Columbias, kus elab 4,5 miljonit elanikku, suri aga 1200 inimest.

Teil õnnestus vähendada kuritegevust ööelu tulipunktis Rembrandtpleinis. Milliseid meetmeid te selleks rakendasite?
Sellele muutusele aitas kindlasti kaasa Amsterdami endine linnapea Eberhard van deer Laan, kes seda projekti tõeliselt toetas, kuid kes eelmisel aastal meie seast lahkus. Ta oli mu hea sõber, kellega me viis aastat külg külje kõrval töötasime, ning mainin igas intervjuus või kohtumisel alati tema nime. Ta oli väga populaarne, kuna ta oskas rääkida kõigiga, olgu selleks noored, erineva etnilise taustaga kodanikud või migrandid. Ta tõi inimesed kokku, öeldes, et meil on ühine eesmärk, milleks on piirkonna turvalisemaks muutmine ja alkoholist tingitud vägivalla vähendamine. Ma arvan, et seda projekti võib näha teetähisena erinevate meelelahutuspiirkondade ja ajalooliste linnakeskuste puhul üle maailma. See oli 360-kraadine lähenemine, kus ettevõtjad ja linn töötasid koos, et muuta piirkond turvalisemaks ja elavamaks. Me jälgisime mitut aspekti. Üheks neist oli avalik ruum – kuidas see on lahendatud ning kas seal on palju takistusi. See, kui inimesed üksteisega tülli lähevad, toob kaasa kõige rohkem probleeme. Teiseks vaatasime valgustust – kui intensiivne see on, kas see on väga ere või pigem nõrk, kuidas on valgustatud majade fassaadid – ning veendusime, et poleks pimedaid põiktänavaid. Lisaks võtsime tööle öised saatjad (square hosts), kes reede- ja laupäevaöösiti tänavatel patrullivad.

Kui palju neid inimesi on?
Kakskümmend.

Kas see on piisav?
Ma arvan, et kakskümmend inimest on selle piirkonna kohta piisav. Nad kannavad punaseid jakke, on hästi nähtavad ning aitavad inimestel probleemidest hoiduda. Samuti teevad nad kindlaks, et purjus pidulised turvaliselt koju jõuaksid. Nad on omamoodi sotsiaaltöötajad, kes on läbinud spetsiaalse baastreeningu, kuidas saada hakkama purjus inimestega. Sellel on olnud väga positiivne mõju ning nad on ka politsei silmadeks ja kõrvadeks. Kui keegi klubist välja visatakse ning sellega probleem tekib, tuleb tavaliselt kohale politsei ning atmosfäär võib muutuda pingeliseks, kuid square host’id märkavad, kes on tülitekitajad, ootavad, et politsei nad peale võtaks, ning rahustavad olemise maha. Lõime ka mobiilse veebisaidi, kus kaebused jõuavad otse samas piirkonnas patrullivate korrapidajateni.

Veebruaris sai teie ametiaeg Amsterdami öölinnapeana läbi.
Ma astusin veebruaris kõrvale. Üle maailma on nüüd rohkem kui kümme öölinnapead. On linnu, kus üritati midagi sarnast juba varem teha, kuid meie saime väga palju tähelepanu. Näen seonduva probleemina seda, et üha rohkem linnu loob ööpoliitikat valitsuse ilustamiseks, kuid tegelikult peaks sellega kaasnema pikaajaline visioon seoses linna ja sealhulgas ööeluga, ilma et see oleks pelgalt poliitiline samm.

Eelmisel aastal tuli kohalike promootoritega rääkides välja, et Eestis muudab olukorra keeruliseks asjaolu, et on vähe inimesi ja muidugi ka raha. Kas teie arvates on selle põhjal, mida te näinud olete, Eestil potentsiaali, et end peoturismi vallas kehtestada?
Muidugi. Ma arvan, et oluline pole olla mitte järgmine Berliin, vaid oma riigi ja piirkonna parim. Astuda väikseid samme, mis kaasaksid inimesi, nagu mõne klubi eest seismine. Kui püüad muuta korraga tervet linna, siis seda ei juhtu.

Tallinnas elab 450 000 inimest. Kas öölinnapea ametipost on siin üldse vajalik?
Vahet ei ole. Öölinnapea võib olla skeene eestkõneleja, kuid kõige olulisem on, et inimesed oleksid ise organiseeritud. Sellest saab kõik alguse. Olgu see ööelu komisjon või öölinnapea või kandku mis tahes muud nime, eesmärk on ikkagi linnaga dialoogi astuda ning otsuseid mõjutada. Ma usun, et ka 200 000 elanikuga paigad võivad öölinnapeast kasu saada. Nende jaoks on tähtis, et ei toimuks ajude äravoolu suurematesse linnadesse, kohe kui 16, 18 või 20 saadakse. Niisiis, kui koht on väiksem, on oluline, et öölinnapea ütleks need asjad välja.