Märkimisväärsed sarnasused Kreuzbergi, Telliskivi ja teiste hipsterlike piirkondade trendikohvikute sisekujunduses ei viita globaalsele kujutlusvõime piiratusele, vaid muutustele kodususe mõistes.

F-hoone oli Eestis AirSpace-esteetika teerajajaks ja eeskujuks tervele hulgale söögi- ja joogikohtadele. Fotod: Rasmus Jurkatam

Miks ma broneerisin toa luksushostelis Steel House?

Oli põhjust Kopenhaagenisse minna ning (riskides siinkohal eneseparoodiasse kaldumisega) kui olin hotellitubade hindu ja liiga kaugel asuvaid suurema sarmita Airbnb kortereid vaadates parasjagu tuju kaotamas, leidsin The Guardiani reisirubriigist kirjutise Steel House’ist. Juba nende kodulehte vaadates sain aru, et see koht ongi mulle.

Väljas oli hiline november enam-vähem lakkamatu uduvihma ja luudeni tungiva meretuulega. Endisest Taani metallitööliste ametiühingu majast leidis aga alasti betooni ja naturaalse puidu, harjatud terase ja maitseka tüpograafia, Chesterfieldi diivanid, kiiskavvalged metrooplaadid ja Edisoni pirnid – ehk, nagu nad ise ütlevad, New Yorgist inspireeritud industriaalšiki. Eri tsoonideks jagatud fuajee meenutas mõne kandi pealt idufirma kontorit või büroohotelli, teisalt ulmelise eelarvega tudengiühikat. Ühtlasi mehitas kohviku eest käivat vastuvõtuletti rõõmus, külalistest mitte vähem rahvusvaheline tiim. Ja see kõik oli samavõrd näitamiseks kui kogemiseks: interjööri rõhutatud Instagrami-sõbralikkust täiendasid hiiglaslikud vitriinaknad, seades kõik, mis fuajees toimus, etenduslikku võtmesse. See oli tuntavalt teistmoodi kui akna taga algav ülejäänud, tavaline Kopenhaagen.

Reisimine (ja/või sellega kaasnev unepuudus) võimendab, nagu ikka, mingeid tajusid – „äraolek” rõhutab „kohalolekut” ja muljed on eredamad. Mulle tundus, et Steel House’is tekitatud lobe, pehmelt postindustriaalne paleus tabab midagi olulist, seda tinglikku, igatsusest kantud „reisiruumi”, milles hajuvad koht ja aeg ning sulanduvad uudsuse elevus ja petlik kodusus. Tänu kujundusele oli see mingil moel kaugelt liiga tuttav veel enne, kui ma kohale jõudsin. Loomupärase skeptikuna tegi mind pisut murelikuks, kui tõhusalt see maja suutis end mulle juba ette maha müüa ja kui täpselt kalkuleeritud komponentidest see lähemalt vaadates koosnes, ent pole mõtet eitada, et kohapeal viibimine oli sellele vaatamata õdus ja meeldiv.

Visuaalesteetika globaliseerumise hirm

Ameeriklane Kyle Chayka püüdis paari aasta eest (suurema eduta) lansseerida mõistet „AirSpace”, et kirjeldada rahvusvahelist n-ö tööstusjärgset nivelleerunud linlikku ruumikujundusstiili, mis on kujunenud rutiinseks endiseid äri- või tootmispindu ülevõtvates lokaalides ja Airbnb’s turistidele pakutavates üürikorterites. Chayka nägemuses on see ilming taunitav ning selle levimises „süüdi” nii Ränioru kui ka hipsterite (termin, mida ta piiritleda ei püüagi) kujutlusvõime puudulikkus ja ebasiirus.

Mingil määral on tema ja ka arvukate teiste samale teemale osutanute jutus iva. Williamsburg, Shoreditch, Dalston ja Hackney, Kreuzberg, Telliskivi kvartal, Pariisi idapoolsetes arrondissement’ides vohav boboland ja sarnased kohad lugematutes teistes linnades kipuvad summeerima ruumimuljelt déjà vu kajakambriks, kus kehtiv stiil on korraga kõikjal ja eikusagil. Neile iseloomulikus ühetaolisuses on märgatav osa klišeelikult New Yorgiga seostatavatel elementidel, nagu mingites ringkondades sõimusõnaks kujunenud exposed brick (sihilikult krohvist kooritud tellissein) või noodsamad kollased ja energianäljased nn Edisoni pirnid. Ometi tundub mulle, tahes-tahtmata suhteliselt sageli AirSpace’iks tituleeritud keskkondades liikujale ja diletandi tasandil sisekujundushuvilisele (see tähendab põhiliselt seda, et mulle meeldib sisekujundusblogidest pilte vaadata), juba praktilise kogemuse pinnalt, et olulisel osal Chayka hinnangutest pole pigem kandepinda.

Ehkki see küsimus taandub arvatavasti isikliku tunnetuse teravusele, ei saa ma nõustuda väidetega, justkui ruumikujunduse kohaspetsiifilisus kui niisugune oleks 21. sajandil ohtu sattunud või siis tunduvalt suuremas ohus kui varem. Kui ka kogu mööbel on hangitud IKEAst, reedab juba hoone kondikava, rääkimata valgustingimustest jms detailidest, üheksal juhul kümnest, millise maailmanurgaga on tegu.

Tundub ilmne, et globaalsed platvormid, nagu Instagram ja Pinterest, võimendavad mingeid visuaalesteetilisi suundumusi, ent sellest ei piisa siiski üldistuseks, et näiteks ruumikujunduses on nüüd originaalsust vähem kui „vanasti”. Kuigi nende ulatust on raske konkreetselt mõõta, on rahvusvaheliselt levinud, mõnikord lausa lämmatavaks kiskunud stiililainete eksistents jälgitav vähemalt läbi 20. sajandi. Lisaks nõudlust suunavale massimeediale on meid ümbritseva ruumi üheülbastumises oma osa ka pakkumisel – igapäevakogemusse siginevad visuaalsed korduvused on tööstusdisaini ja masstootmise paratamatu kaasnähe. Ja ehkki Smegi retrokülmikud paistavad mu pilgule juba väga tüütud ning kardetavasti juhtub sama ka kalasabaparketiga, pole korduvusse kui niisugusesse vaja tingimata hinnanguliselt suhtuda. Tüdimus on subjektiivne ning head disaini on ka ülekasutatuse korral siiski pigem lihtsam taluda kui võimalikke alternatiive. Ühtlasi jättis toosama Kyle Chayka oma AirSpace’i-vastastes filipikates mugavalt mainimata, et mitteautentne, monotoonne ja ebasiiras ruumikujundus vohas ja vohab globaalse ruumiskaala eri tasanditel ka ilma hipsterite ja Airbnb panuseta, olgu siis teatud kiirsöögi- või kohvifrantsiisides või lennujaamades, soliidsetes büroohoonetes ja luksushotellides.

Allhoovuseks ebakindlus

Eraldi teema on see, kas autentsust või originaalsust peaks mõistma aprioorselt väärtuslikuma või hingestatumana kui tuttavlikkust. Viimasel on ju ka häid külgi. Just tuttavlikkus suudab sisendada teatavat turvatunnet, kas just lausa kodusust, kuid oodatud olemist ehk siiski. Küsimus pole selles, et nn globaalse ränd(kaug)tööjõu elustiili peaks tingimata mis tahes maailma otsas tuttavlike ruumilahendustega mugavamaks tegema, pigem võiks spekuleerida kodususe mõiste nihkumise üle kitsamal skaalal. Oludes, kus suurlinnades on kodu omamine kujunemas nooremate täiskasvanute kohortidele kas lihtsalt kättesaamatuks või siis ebapraktiliseks (ebakindlal tööturul hakkamasaamine nõuab nii palju paindlikkust ja liikuvust, et enda sidumine aastakümneteks võetava eluasemelaenu, ühe koha või isegi suuremate mööblitükkidega ei pruugi olla mõistlik), pakuvad ehk just need kirutud üksluisevõitu hipsterlikud keskkonnad mingil kombel asendusvarianti, nägemust stabiilsemast ruumist (nii füüsilisest kui ka ilmselt mõttelisest), kuhu kuuluda, mille kaudu end identifitseerida. Ehk nagu on öeldud mäletamisväärses laulusalmis, et kui ka kõik muu kellelegi teisele jääb, siis „linn on minu” (või lausa „linnad”, kuna sellistest ruumidest on kasvanud geograafiliselt kauge, kuid sisult lähedane võrgustik).

Sarnases fundamentaalse ebakindluse allhoovuses hõljuvad põhimõtteliselt ka kogu „hipsterliku kujunduse” juured. Tihti kujutavad need ruumid kummalist vaheastet vaesuse ja mittevaesuse vahel ehk esteetiliselt aktsepteeritavat odavust. (See ei tähenda muidugi, et kohv, käsitööõlu või veganiburger neis ruumides sihtpublikule just ülearu soodsalt kätte tuleks.) Euroopas võib selle stiili levima hakkamist seostada konkreetselt viimase suure majanduskriisi järel tühjaks jäänud tööstushoonete uuesti kasutusele võtmisega, mille käigus tehti vajalikud kohandused minimaalse eelarvega. Sellest ka need paljad seinad, torud ja põrandad, lihtne industriaalses võtmes sisustus läbisegi taaskasutatud mööblitükkidega, kaunistuseks kõikvõimalik vintage-kraam. Ehkki nüüdseks võib nende kujundusvõtete levimist tõlgendada globaliseerumisilminguna, oli toona tühjaks jäänud ruumidele uue rakenduse leidmise algimpulss kantud siiski kohalikust algatusest ning see oli läbivalt antikorporatiivne. Seda ei peaks unustama, kuigi kas või Steel House’i näitel on äridisain haaranud sama tööriistakasti ning imiteerib odavat-aga-lahedat look’i märksa suurema eelarvega.

Mari Laaniste on kunstiteadlane, kes tegeleb visuaal- ja popkultuuriga, uurides põhiliselt eesti filmi ja animatsiooni. Mõnikord kirjutab ka kriitikat ja ilukirjandust.