Reketi esimene album „Kajapark” ilmus rohkem kui seitsme aasta eest. Aja jooksul on endagi arusaamad elust kui sellisest muutunud, võõras on saanud omaks ja nii mõnedki albumil kõlanud tekstid on olnud ühel või teisel hetkel headeks kaaslasteks.

Nüüd „Tuule teed” kuulates kõlab teos osalt tuttavalt. Kogu album möödub mängeldes nagu elu, sest Reket räpibki suuresti enda elust. Räppmuusika puhul on ikka tavaks kasutada sõna „aus”. Kui mõningatel juhtudel jääb see ausus kuulajale mõneti kaugeks või on üle vindi keeratud, siis „Tuule teel” tulevad elulised pajatused puhtast südamest, kaks jalga maa peal.

Tekstid on põnevad ja poeetilised, metafoorides on peidus palju ja tänuväärne oleks kuuldule kaasa mõelda. Mitmekülgsust annab juurde ka asjaolu, et albumil on biitide taga üheksa erinevat produtsenti. Uuel kauamängival on suur roll õrnemal sool. Naisena on neid riime ja mõtteid rõõm kuulata ning mõlgutada, et ehk omaette mõtleb ikka iga mees enda kallimast põnevaid ja armastavaid radu pidi. Siinkohal on suureks lemmikuks „11:11” (produtsent Lauri Täht), mis ei ole küll õnneliku lõpuga, aga see hetk, mis oli… on meenutamist väärt igaühe elus.

„Tuule tee” on küll terviklik, aga kõlab katkena ühest pikemast saagast. Jääb vaid loota, et järgmine jagu ilmub veel selles kümnendis. Siiras ja kõnetav tekst aitab kuulajatel ehk ka enda elus lahtiseid otsi siduda.